Saksa ansambel The Notwist võis küll kolm aastakümmet tagasi alustada tavalise punkbändina, ometigi olid nad 1990. aastate lõpuks kujunenud üheks elektroonilise indie-muusika võtmemängijaks, kelle stiili on suisa nimetatud plinker-pop'iks. Eelmine kauamängiv "Close to the Glass" ilmus 2014. aastal ja seitse aastat hiljem on bänd tagasi veidi teises koosseisus – lahkunud on elektroonikaspets ja omal ajal ka bändi suunamuutuses olulist rolli mänginud Martin "Console" Gretschmann, tema asemele on tulnud Cico Beck – ja mitmete külalisesinejatega.

Omade jõududega kõlab bänd tihti oma tuntud headuses. Nimetagem siis plaadi alguse teemasid "Into Love/Stars" ja "Exit Strategy to Myself", pastoraalne folk minemas üle propulsiivsesse krautrock'i. Või klassikalises võtmes indie-pop palu "Where You Find Me" ja "Sans Soleil". Kõigis nendes on Markus Ackeri tagasihoidlikult sümpaatne vokaal meeldivalt äratuntav element.

Mitmed külalised siiski toovad mitmekesisust. "Oh Sweet Fire" algab kui The Notwisti oma kosmiline tõlgendus Tame Impalast, jazzvokalist Ben LaMar Gay karismaatiline bassivokaal aga muudab pala karakterit oluliselt. Juana Molinaga tehtud "Al Sur" oma soojade analoogsüntide ja perkussioonikihtidega on hea näide, kuidas kaks artisti üksteist täiendavad. Tenniscoatsi Saya laulmisega teiseneb The Notwist justkui klassikaliseks Can'iks umbes 1972. aastal ja tema moodustatud puhkpilliansambel Zayaendo esineb plaadi avateema korduse "Into Love Again" lõpus. Puhkpillidest väärib mainimist ka Ameerika jazzklarnetist Angel Bat Dawidi osalus Yo La Tengolikult algavas, ent droonivamalt lõppevas loos "Into the Ice Age".

"Vertigo Days" on küll kohati laialivalguvam võrreldes bändi klassikaliste albumitega "Shrink" (1998) ja "Neon Golden" (2002), kuid väärib siiski kuulamist oma mitmekesisuse ja arvukate tipphetkede poolest.