Kristiina Ehin: meie rahvast ühendab tung keelest rääkida

Foto: Kairit Leibold/ERR

Kirjanik ja luuletaja Kristiina Ehin rääkis kultuurisaates "Plekktrumm", et eestlasi ühendab tung eesti keelest rääkida ning ta on tänulik, et tal on praegu keeleteemadel palju mõttekaaslasi.

"Ma tunnen, et mul on suur õnn, et mul on tarkade inimestega nõu pidada. Tunnen, et meie rahvast ühendab tung rääkida keelest. See ühendab kirjanikke, lugejaid, keeletoimetajaid, emakeele õpetajaid, neil on tung vaielda ja see on väga hea," rääkis Ehin. "Tunnen oma raamatut kirjutades ka, et mul on olnud au suurepäraste keelenõuandjatega ja toimetajatega kokku puutuda. See on olnud mulle väga arendav."

Ehin on eesti keele osas olnud ka kriitiline, kirjutades näiteks luulekogus "Kohtumised" järgmiselt: "su keel on liiga liistule tõmmatud/näri seda nagu saepuru".

"Kui ma ütlen, et keel on liistule tõmmatud, siis seal on tõtt ka. Näiteks tänases e-etteütluses, tegin vea sõnaga "nii-öelda"," rääkis Ehin. "Ma ei saa aru, miks peab olema seal väike kriipsuke vahel, kui niinimetatud ja kõik need muud nii-ga sõnad on kokku kirjutatud. Tahaks, et need oleks ühtlustatud, et inimesel oleks kergem."

Mure keele osas on tema sõnul kahe otsaga mure. ""Kohtumiste" raamatus väljendan seda palju. Teisest küljest olen täna näiteks mõelnud Faehlmanni ja Kreutzwaldi peale ja selle peale, et nendel esimestel kirjameestel oli nii vähe inimesi, kellega nõu pidada," tõdes ta. "Näiteks esimene eesti keele lektor Dietrich Jürgenson, täiesti imekombel sai kingsepa pojast äkki esimene eestlasest eesti keele lektor! Kreutzwald küsis temalt nõu, et kuidas ma seda väljendan, ma ju ka ei oska ja traditsioooni ju pole. Ainult 37-aastaseks elanud Jürgenson andis asjalikku nõu ning valdas nii Tartu kui Tallinna murret ja suutis anda idee, et paneks need kokku."

"Need inimesed, kes sakslaste ja venelaste surve vahelt imesid välja selle eesti keele uhkuse, olid kangelased. Estofiile oli sakslaste hulgas ju ainult käputäis ja nad suutsid selle läbi viia. Meie oma kirjandus ja luule tõusis seal," sõnas Ehin.

Ehin märkis, et ilukirjandus on vabadus. "Minu isa ja ema kaklesid sellel teemal, sest isa tahtis olla vabam, kui mu ema arvas, et on nõukogude ajal sobiv. Näiteks seetõttu mõistan seda, mida Jaan Kaplinski kirjutab, et kirjaniku ja luuletaja vabadus on oluline teema," rääkis ta ja lisas, et tema jaoks on tähtsad nii tung keele üle vaielda kui ka vahetevahel nõu küsida. "Mäletan, kuidas minu isa tung keelega mängida oli vahepeal nii suur, et mu ema päris õigustatult ütles, et vaata, see mõte kaob ära, kui sa sellise röögatuse siia paned. Mahenda seda kuidagi või pane vähemalt ortograafiliselt õigesse vormi. Need vaidlused võisid olla päris rängad ja kesta kaua. Need olid tulised vaidlused, aga need viivad ka meie keelt ja kirjandust edasi."

Kristiina Ehin saates "Plekktrumm" Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Enda kirjanduslikku stiili otsib Ehin kogu aeg. "Võitlen sellega ja peidan palju sahtlisse. Olen väga enesekriitiline kahjuks ikkagi ka," tõdes ta. Ta tõi välja enesesõbralikkuse praktiseerimise olulisuse ning nentis, et kirjutades on võimalik mediteerida ja eneseteraapiat teha ilusate eestikeelsete sõnadega. 

"Lapsena mulle ütles üks tark metsa sees elav naine, et kui sul on väga paha olla, ütle "allikas". Mõtle, kui lihtne asi, ja vaata, kui ilus sõna! See tõesti justkui vuliseb läbi, selles pole midagi kurba ja see on eluks nii vajalik," rääkis Ehin.

"Psühholoogid ütlevad ka, et 80 protsenti mõtetest enese kohta on kahjuks negatiivsed. Kuidas neid ümber keerata? Kirjanduses ja loovkirjutuses on nii palju harjutusi, et mõtteid enda kasuks keerata," märkis Ehin. "Lihtsalt keera pea peale need halvad mõtted endast, ütle ja kirjuta välja ja käi kirjutamas nagu pihil. Kirjuta välja halvad mõtted ja keera need ümber. Ütle, et hoolin endast ja teistest, et ma armastan ennast ja teisi ümbritsevaid, et see on erakordne elu ja ma elan seda nii hästi, kui ma suudan." 

Ehinit on kirjutama pannud janu ennast identifitseerida, teda ja tema loomingut inspireerivad aga tema esivanemad ja kultuurilugu. "Ma vist olen selline nõukaaja laps, sügaval Brežnevi ajal sündinud, kus kellelgi veel päris usku polnud, et see kõik ka kunagi lõpeb," rääkis Ehin. "Laps pidi selle kuidagi oma peas kokku panema. Kust ta tuleb, kuhu läheb, mida varjame, millest räägime. Seda ma olen tundnud kogu lapsepõlve ja see on olnud tähtis asi, mis on pannud mind kirjutama ilukirjanduslikke tekste."

"Mäletan, kuidas Balti ketis, mis läks meie kodu eest läbi, oli lahtisulamise tunne. Vanaisa kõrval, kellel oli sinimustvalge hõbedane märk rinnas ja tema käte soojus," meenutas ta. "Nõukogude ajal polnud tavaks mõelda, et talupojakultuur, rahvalaul või suguvõsa kokkutulekud on ka kultuur. Need olid kuidagi liiga takused ja ka praegusel ajal peab seda mõtestama, seletama ja õppima. Mina olen ülikoolis kirjandusest läinud hoopis rahvaluulesse üle, sest see janu oli mul suurem ja veel kustutamata," lisas Ehin.

Kristiina Ehin saates "Plekktrumm" Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Enda suguvõsa ja selle naiste kohta on Ehin uurinud palju ning tunneb nendega tugevat sidet ka praegu. "Luuletuses "Minu suguvõsa naised" on üks koht päriselt minu ema emaga toimunust, kus ta jooksis muudkui mehekodust tagasi üle soode isakoju ema juurde ja rääkis, et mees on paha ja ta ei taha enam olla seal abielus. Ema kahjuks ei osanud muud öelda, kui et kannata välja," rääkis Ehin. "Seal on see koht, et Mari kannatas nii kaua, kui elas ja tema kannatuse kuma jõuab vahel ka minuni külmadel kuuvalgetel õhtutel. Ma arvan, et see on paratamatu, et seda kannatuse kuma tunneme, kui südamega julgeme endal lasta ka kaasa tunda."

Esiemadelt saab ta tuge keerulistel aegadel ka ise. "Koroonaajal mul olnud mantra, et kui mul on raske, siis ma ütlen nii: Lii, Asta, Rosalia, Tiina, Liisu, Ann ja Kai. Need on minu esiemad otsest liini pidi," selgitas ta. "Ma tunnen, et nad on väga võimsad ja ägedad naised olnud ja mina seisan otseselt nende õlgadel, samamoodi nagu seisan oma lemmikkirjanike, -filosoofide ja -muusikute õlgadel," märkis Ehin.

Kultuurisoovitus: "Mind väga puudutas Enn Lillemetsa film "llmauks on irvakil" Betti Alverist, tema elust ja loomingust. Seal kõlab väga palju ilusat luulet Enn Lillemetsa, Saara Nüganeni ja heade Eesti luuletajate esituses. Ma tahaks soovitada, vaadake seda, see on Jupiteris praegu ka järelvaatamisel. Ja lugege Betti Alveri luulet ja ka Heiti Talviku, tema abikaasa luulet. Võtsin kaasa ka "Lendava linna", Betti Alveri teose. Ma arvan, et see lohutab, julgustab ja annab inspiratsiooni."

Toimetaja: Kaisa Potisepp

Allikas: "Plekktrumm"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: