Madli Teller. Tants "naeratava näoga enda kõrval"

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Tants Autor/allikas: Johhanna Anett Toomel

Tantsuõpetaja Madli Teller kirjutas Sõltumatu Tantsu Lava Koreokohvikus tantsu sotsiaalsest tähtsusest ning tantsimise muutumisest koroonapandeemia valguses.

Higiseid kehasid täis Sveta Baar, Helikopter, HALL. Väikelinna kultuurimaja rahva- ja kõhutantsutrenn, võimlemistund või tantsuõhtu kohaliku bändiga. Vanalinna kohviku argentiina tango või salsaõhtu. Spordihoone peeglisaalis toimetav akrobaatika-, vabatantsu-, tänavatantsu, showtantsustuudio. Facebook'is välja kuulutatud viie rütmi ja ekstaatilised tantsuringid. Lapsed koolikoridoris kambakesi ennastunustavalt Tiktoki tantse harjutamas. Tantsuline paketitrenn Myfitnessis, DanceActis, igas teises spordihallis. Kellega me tantsime?

Esimest korda nägin tantsus argist kaugõpet 5 aastat tagasi Lõuna-Prantsusmaal Nice'is kursaõe juures, kui ta andis Skype'i kaudu Bharatanatyam'i eratundi õpilasele Mumbais, Indias. Laps oli kindla klassikalise koreograafia õppinud kodutööna iseseisvalt selgeks ning esitas selle lõike videosilla vahendusel õpetajale. "Ma olen tema guru, muidugi ma annan talle tunde edasi," kehitas selleks ajaks juba terve aasta Indiast eemal elanud Ipshita õlgu. Õpilane pidi eri tantsudetaile tema valvsa silma all hoolega lihvima ja tegema rütmi täpsustamiseks vokaalseid ja instrumentidega eriharjutusi. Tunni lõpus lepiti vanematega koos kokku uue nädala iseseisev töö, samal ajal kui mina püüdsin ette kujutada, kas valdan kunagi elus mõnda tantsustiili selliselt, et seda oleks üldse võimalik ekraani kaudu juhendada. Või mis mõte sellel üldse oleks.

Nüüd, pea aasta peale eriolukorra esmast kehtestamist, teen kaasa joogat Youtube'i abil, võtan 7-tunnise ajavahega klappivaid online tunde New Yorgist, juhendan video vahendusel venitusharjutusi lastele Jõgeval ning eesti tantsu polkakombinatsioone abielupaaridele Tallinnas ja samal ajal julgustan jää peal püsti püsima galopeerivaid ja distantsi hoidvaid noori õuetundides. Üleminek on nii isiklikul tasandil kui ka kollektiivis olnud pööraselt raske – küllap sõltunud lisaks töötamise lepinguvormidele palju sellest, mismoodi keegi meist tantsu või tantsimist ja selle põhjuseid üldse defineerib. Võtmekohaks on saanud nii tantsu sotsiaalne aspekt kui ka isolatsiooni mõiste.

Isolatsioon kui meetod olukorra leevendamiseks? Kõikemattev isoleerituse tunne, kuna järjest rohkemad senised väljendusvahendid koonduvad köögilauale helendava ekraani taha? Isolatsioon kui võimalus keskenduda enesele, omasele, lähedasele? Esinejate isolatsioon ürituse korraldajast ja publikust? Stuudiote omanike ja rentnike eraldatus riiklikest abimeetmetest? Paljude nende üksiolek, kel pole võimalik koduste olude tõttu online tundidesse või suhtlusesse liituda? Öö-, spordi- ja kultuuriklubide paus ja kasutajast võõrdumine?

Ühe hiljutise suurema tantsuetteaste tarbeks esitasid lavastajad koreograaf Rauno Zubkole oma esialgse teemapüstituse: tantsimine minevikus kui sotsiaalne, seltskondlik tegevus versus tantsimine tänapäeval (näiteks klubis) kui individuaalne ja isoleeritud, kapseldunud tegevus. Koreograaf vaidles lavastajatega oma sõnul antud teemal nädalaid. Ei ole raske tantsida (etendada) üksindust kui teemat, ent tants tegevusena ei eksisteeri iseenesest pea kunagi isolatsioonis.

Elukutselisel, kellele tantsimine on iseenesestmõistetav, igapäevane tegevus, läheb vahel tantsu sotsiaalsus endalgi meelest. Unustame, et õpetamine on täiel määral sotsiaalne protsess, veel enam loomine või esinemine. Unustame suure pildi ja plaani ja keskendume tehnilistele või loomingulistele eesmärkidele, märkamata selle kõige sotsiaalset poolt. Oleme vahel tundnud end kolleegidega isegi häirituna, et tantsijad tulevad kohale "vaid" seltskonna pärast, unustades, et ka meie oma isiksuseomadustega ja tantsuteemalise suhtlusega oleme antud tantsija poolt valituks tähistatud. Unustades, et tehnilise treeningu eesmärk on sageli suurendada oma liigutuste artikuleeritust ja see artikulatsioon on lõpuks sageli väljenduse teenistuses.

Ihuüksindagi resideeruvad tantsukunstnikud jagavad oma praktikaid, aga ka muutuvaid tujusid, häid või halbu hetki, inspiratsiooni, muusikat, visuaali, kehamaastikke ja ideid lisaks avatud kohtumistele või showing'utele ka töötubades, sotsiaalmeedias, kirjasõnas, luules, videos, pildis. Tegijad, harrastajad ja armastajad arvavad, väljendavad ja mõtestavad tantsu oma jagatud linkide, silma jäänud tantsuvideote, tööl jutuks tulnud trenninaljade või pandeemiaaegses elutoas spontaanselt sündinud ennastunustava hüplemise kaudu. 

Veebruari alguses toimunud arutelupaneelil "Tallinna klubikultuuri olevik, minevik ja tulevik" kirjeldab panelist Kärt Kelder oma mälestust Berliini Pride'ilt "Radiant Love" peolt ja ütleb, mida ta nüüd igatseb. "Mul ei ole vaja otseselt midagi muud kui lihtsalt seda, et ma tahan muusika sisse, ma tahan ühte naeratavat nägu enda kõrvale ja tantsida tundide viisi, kuniks ma enam ei jaksa." 

Ühes varasemas kirjatükis toob ta paralleele reivikultuuri ja spirituaalse grupikäitumise vahele: "…mis sütitab reivijas tunded elektroonilise muusika vastu? Soovi minna üritusele isegi siis, kui keegi teine sõpradest pole huvitatud? Tantsima üksi, võõrad ümberringi. Otsima vabanemist helide kaudu. Olen isegi seda teinud. Korduvalt. Pime ruum. Sügav tume bass. Rütmid. Vibratsioon. Kehaväline tunne. Taevalik tunne. Go(o)dness, nagu mõni selle peale ütleks, või tahe olla üks, nagu mainiks keegi teine, on just see, mida tumedam elektrooniline muusika mulle pakub. Tantsida võõraste keskel, kes tegelikult ei ole võõrad, sest meil on kese, mis meid seob. HouseTechno. Reiv. Muusika." (Kelder, K. 2015.)

Kogemuse oluline osa on see "naeratav nägu enda kõrval", kasvõi võõras. Kasvõi Instagram'i jälgija. Muidu saaksime üksinda kodudes kõik oma tantsulised vajadused ju rahuldatud ja ei peaks neid kellelegi jagama. 

Ööklubi HALL juht Elena Natale kirjeldab samal arutelul ekstaatilist tantsimise tungi kui inimkonnale igiomast vajadust: "Ma ise olen mõelnud seda, et kuidas inimesed ei saa aru sellest, et ikkagi tantsimine ja muusika on meie loomuse osa. (/…/) Tõesti inimesed peaksid tulema tantsima öösiti või päeviti, kuidas nad ise tahavad, ja nad võiksid isegi natuke hakata aru saama sellest, et ei pea kohe kartma igat asja, ei pea kuulama igatüht, mida nad ütlevad meile, kuidas me peaks käituma. Tegelikult inimene on tantsinud ja öösiti ümber tule seda kogu aeg teinud, et miks nüüd need asjad siis kaotada? Kus nad siis tahavad, et inimene käib tantsimas, kui klubi on see halb koht?"

Terviseteadlikele hommikuinimestele olid "Daybreaker" tüüpi sündmuste näol varahommikused alkoholivabad reivid juba mõnda aega kättesaadavad paljudes Euroopa suurlinnades. Kell 6 hommikul alustati ühise jooga või fitness sessiooniga, millele jätkus 2 tundi pöörast reivimöllu. Seejärel… tööle. Seda ei tehtud isolatsiooni otsides nagu võiks tunduda 24/7 põhimõttega töötavate jõusaalide puhul. "Me tuleme, nagu oleme, et higistada, tantsida ja ühenduda enda ja teistega". (Daybreaker: About)

USA-s liikusid piirangute jõustumisel mitmed eri stiilides seltskondlikud tantsuilmingud lihtsalt tänavatele nii kohalike suureks rõõmuks kui ka pahameeleks. (Duggan, K. 2020.) Esialgu eesliini töötajate tähistuseks korraldatud eksprompt klubisündmustest, mille tööta jäänud DJ-d oma koduaknalt või jazzmuusikud autodest organiseerisid, kasvas Brooklynis välja kuudepikkune igaõhtune karnevalimeeleolus tantsupidu küll Black Lives Matter toetuseks, küll kohaliku elanikkonna vastupidavuse ja ühise hakkamasaamise märgiks (Donnelly, T. 2020.), veel sügiselgi president Bideni võidu välja kuulutamise tähistamiseks.(Williams, T. 2020.)

Eestis vähenesid koos tantsimise võimalused uuesti pimeduse ja külma saabumisel. Põhjamaiselt ettevaatlikult on praeguseks pealinnas avastatud pimedad autoparklad, korvpalliplatsid ja kooliväljakud. Oleme tegutsenud väga ontlikult, andes õues hoolikalt rahvatantsutunde, filmides lumehunnikutel eriprojekte ja lubades hea tuju korral hingamispausidel lumesõdagi. Ma ei ole märganud sel talvel ühtegi tänavapidu. Ju on meil põrandaaluste baaride kogemus tagataskus ja suure vajadusega leiavad inimesed need üles – või korraldavad vastavad korteripeod. Võimalik, et olukorra pikaajalisus ei ole meile tõepoolest veel kohale jõudnud. Võibolla on talvel Eestis liiga külm, et tänavatel tantsida, kasvõi üksi. Või siis on olukord hetkel nii tõsine, et see oleks sobimatu.

Arhitekt Sten Vendik kirjutas 2020. aasta detsembri Müürilehes, kuidas tehnoloogiliste lahenduste loodud hüpersotsiaalsuses väheneb omaette olemise väärtus. Ta loetleb üksinduses olema õppimise positiivseid mõjusid tervisele, keskendumisele, loovusele, mõttetööle, rahulolule. Üksindus võimaldab sisekaemust ja -dialoogi, milles saab sündida endaga olemise väärtustamine ja inspiratsioon loovaks protsessiks. Vendik otsib linnaruumis nii ühise kui ka üksinda olemise paiku, sest "… on oluline lülitumine üksinduse ja suhtluse vahel – omaette olemine on talutav, kui sul on vabadus otsustada, kas olla üksi või koos teistega." Praeguses pandeemia valguses küsib ta linnaruumis üksinduse paikade järele, et ühisruum ei saaks üle koormatud ja seetõttu suletud. Näib, et intiimne õueruum võimaldab tunda mõttelist ühiskogemust või ühendatuse tunnet. 

On väga raske praeguses info- ja hirmumüras märgata või tunnetada üksi tantsides selle sotsiaalset, ühendatud mõõdet. See, mis su tantsu saadab ja kujundab – muusika, juhendaja sõnaline või kehaline juhtimine, keskkond või su enda seest sündinud liigutus – on sündinud suhtlusprotsessist ja väljendab seda. On aeg varasest veelgi vähem hoolida, mida su tantsimisest keegi arvaks. Võimalik, et sinuga tantsivad samal ajal üksi kaasa sajad tuhanded. Võibolla tajuvad sinu keerlemise õhuvibratsioone su toataimed, sinu tormakat karglemist pahandab su pereliige või kass… su rütmilist jala põntsumist imestab su alumine naaber. Äkki on tants lihtsalt üks hädavajalik osa sellest pulbitsemisest, millega eluenergia end siin maailmas peab väljendama. Ma soovitan sul seda enam tantsiskleda, ka tavaliikumise asemel. Sa ei ole üksi.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: