Kui sageli näib, et hea kirjandus vajab peenelt ehitatud tegelasi oma abstraktsete eksistentsiaalsete probleemidega, siis Antti Tuuri looming tõestab, et selleks, et kirjutada haaravat romaani, piisab ka väga lihtsatest karakteritest, kelle soovid ei küündi eriti elulistest põhivajadustest kõrgemale. Peaasi, et söök oleks laual, katus peakohal ning samasuguste lihtsate ootustega kaaslane külje all.

Soomlastele on aga mõistagi oluline ka tango.

Siinpool Soome lahte on raske mõista, miks täpselt leidsid üksteist flegmaatilised soomlased ja temperamentne tango, aeg-ajalt on seda põhjendatud just nimelt vastandite tõmbumise põhimõtte alusel ja ka sellega, et keerulistel aegadel on tango ikka pakkunud võimalust olmeprobleemid mõneks ajaks kõrvale heita ja tantsida seni, kuni ka pillimeestel on sõrmed köndini ära mängitud.

1960. aastad, millest räägib "Tangopoisid", olid Soomes üks neist keerulistest aegadest – lokkas tööpuudus, mis ajas noored mehed Rootsi rüppe tehastesse tööle. "Tangopoistes" ajab küll peategelast, lõõtsamees Saulit Rootsi pigem asjaolu, et sinna on põgenenud ka tema bändi endine laulja ja südamedaam Elina, aga ka tõsiasi, et lihtsalt tangoorkestris mängimisega end ära ei elata. Seetõttu tulebki minna teiste eakaaslastega naaberriigi vabrikusse Volvo mootoreid kokku panema, mida rootslased enam ise teha ei tahtnud.

Tuuri ei kuluta liigselt aega põhjalikele kirjeldustele, ka näiteks inimeste väljanägemine jääb suuresti visandlikuks ja lugeja enda välja mõelda, sest autor annab kõigi tegelaste kohta väga vähe visuaalset teavet – kui üldse. Tegelaste rohkuse ja nende nimede paratamatu samalaadilisuse tõttu saab Sauli ja Elina kõrval ülejäänud tegelastest suhteliselt kiiresti justkui üks universaalne kõrvaltegelane. Nad viivad peategelast tema teekonnal küll väikeste kindlate sammudega edasi, aga pole talle teel eesmärgi suunas ilmtingimata isegi vajalikud, sest Sauli siht on niigi selge.

Autori puhul on kõige nauditavam ikkagi tema oskus kirjutada lugeja jaoks huvitavaks ka suhteline nulltegevus, absoluutne olme ja muuta igasugune seisak ka omal moel dünaamiliseks. Metsik paralleel, aga see tehnika sarnaneb veidi sellele, mida on 80ndate lõpust saati teinud seebiseriaal "Vaprad ja ilusad", kus tegelased seisavad enamuse ajast kuskil toas ja kogu probleemistik avaneb emotsionaalse dialoogi, mitte aktiivse tegevuse kaudu. Selle vahega muidugi, et Tuuri puhul töötab siin absurdi taotlev alltekst, "Vaprad ja ilusad" on absurd enese teadmata.

Kuigi "Tangopoistes" pole päris sellist absurdi nagu kirjanik demonstreeris 1988. aastal Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud romaanis "Viisteist meetrit vasakule. Ühe müügiagendi lugu", leiab seda hooti raamatust siiski, näiteks: Kui sohver oli lahkunud, seisime Railiga silmapilgu õue peal. Raili küsis, kas Huhtala oli jooma kukkunud ja kui pahasti auto rikki oli läinud. Jah, ütlesin mina. Ta küsis, mida ma silmas pean. Ütlesin, et Huhtala oli joonud ja auto oli pahasti rikki läinud. (lk 30). Öeldes peaaegu mitte midagi, ütleb see ometi kõik, mis vaja.

Tõsi on, et nagu raamatu tagakaanel ka seisab, tekib Rootsis tööl käivate Soome noorte meestega kohene paralleel Eesti kalevipoegadega. Samas on see Tuuri teoses ainult pigem tehnilisus, sest põhiliini jaoks ei ole lõpuks isegi oluline, kus ja mis tööd tegelased teevad. "Tangopoisid" on ennekõike teekonnaraamat, mille sisse on põimitud pigem primitiivne armulugu, mis kulgeb oma kurvide ja käänakutega, tüüpdramaatiliselt tormakast algusest – nii tormakast, kui ühe soomlase loomus võimaldab – kuni väga selgelt markeeritud õnneliku lõpuni.

Stiilis "ja nad elasid õnnelikult oma elupäevade lõpuni ..." lahendatud lugu võib küünilisemas lugejas tekitada vastumeelsust, aga samas ei saa maha salata seda, et ajal ja eas, kui on selge, et probleemide lahendamine sarnaneb rohkem lõputule muttide tagumisele arkaadmängus Whac-A-Mole, on omamoodi rahuldustpakkuv, kui raamatus saab pärast pikka teekonda üks painav südamemure lahendatud sama lõplikult nagu mõne lõpubossi alistamine kuskil videomängus. Elu võiks sellisest kirjandusest šnitti võtta küll.