Lustakaid seiku ja tervitusi jagavad muuhulgas lapselaps Mirjam Aruste, peretuttav Tõnu Kaljuste, kursusekaaslane Arvo Kruusement, kolleegid Andrus Vaarik, Christopher Rajaveer ja Maria Klenskaja.

Klenskaja meenutas, kui Ita Everit esimest korda nägi. "Ma olin 13-aastane, elasin Adamsoni tänaval ja Kevade tänava nurgal oli leivapood. Mina läksin leiba ostma ja nägin, et seisab nii pikk poiss, koolitekkel peas, ranits seljas, ranitsa kaas lahti ja tema kõrval seisab ei keegi muu kui Ita Ever!" rääkis Klenskaja. "Ma nägin siis esimest korda Ita Everit. Ta pani ilmselt mingeid saiakesi Romkale (poeg Roman Baskinile - toim.) sinna ranitsasse ja Romka sõi seda saia. Ja mäletan täpselt seda mõtet, et issand, ta on Ita Ever, ta on ka nagu inimene!"

Andrus Vaarikul oli samuti juubilarist nii mõnigi lustakas lugu rääkida. "Ma ei saa ilma Ita loata neid üksikasju jagada, aga see oli... Teater on nüüd loomulikult maha rahunenud, viina ei võeta ja mehi-naisi enam niimoodi ei vahetata. Aga kui Ita ikka rääkis lugusid, kuidas peale pidu hommikul ärgati  äkki matusekontoris, kõik magasid kirstudes, siis mul on kahju, et mul nooruses selliseid mälestusi ei ole," rääkis Vaarik. "Ma mõtlen vahel Ita peale, et kas tal on ükski asi elus tegemata jäänud, siis tal vist ei ole elu lõpus vaja kahetseda küll midagi.  See on kadestamisväärt."