Tänavu toimub festival veebivahendusel. "Mulle ei meeldi kunstivallas üldse mõelda asendusvariantidele, et me ikkagi läheme täispangale ja üritame võtta sellest formaadist, mis võimalik. Tundus lihtsalt, et ei tahaks edasi lükata, et ükskõik mis, aga teeme sel aastal ära. Sellised veebiformaadid võivad jääda ka tulevikus üheks kunstiliseks võimaluseks, korraldada kontserte, kus on sisuliselt väga põhjendatud luua selline formaat. Nii et me saame endale uusi kunstilisi tööriistu tulevikuks juurde," selgitas Lill. Kontserte saab kuulata tasuta, aga osalejatel on siiski võimalus panustada.

Sel aastal on kaasatud Läti ja Leedu, nii et nautida saab ka lõunanaabrite loomingut. "Alati on hea vaadata oma asja natuke kõrvalpilguga ja võrrelda seda teistega. Lähinaabrid on mingit pidi kõige loomulikumad peegelduse punktid. Vaatamata sellele, et meile meeldib endast mõelda kui Põhjamaadesse kuuluvast maast, on tegelikult meil väga palju ka lõunanaabritega ühist," ütles Lill.

Festivali selle aasta teemavalikul on lähtepunkt kultuuriline pärilikkus. "Üks olulisemaid asju on see, et see DNA kätkeb endas ühte kõige fundamentaalsemat küsimust – kes me oleme ja kust me tuleme. See pakub ühe väga selge perspektiivi. Teine väga põnev küsimus on see, kuidas see kõik kultuuri ja kitsamalt kunstiga suhestub. On võimalik näha ka ju kultuuri justkui sellist bioloogilist nähtust, millel on oma juured ja DNA. Kuidas see selle geneetilise DNA-ga suhestub, on väga põnev küsimus," arutles ta.

 "Mulle tundub, et kultuur, keskkond ja geneetika põimuvad omavahel väga mitmetasandilisel moel ja mingit pidi ongi see inimese enda mõelda ja lahendada kui ta peab seda küsimust enda jaoks oluliseks."

Isiklik geneetiline kood sisaldab nii muusikat kui kirjandust

Märt-Matis Lille vanemad on kirjanik Jaan Kaplinski ning filoloog ja tõlkija Anne Lill, ent tema tee muusikasse kulges just vanaisa toetusel. "Minu jaoks väga oluline eellane oli ka minu emapoolne vanaisa Emil Laansoo, kelle puhul ma tajun, et see, kes ma olen, tuleb sealt. Ema-isa on väga silmapaistvad keele ja sõna vallas, aga mitte niivõrd muusikas. Emil oli see, kes oli seal väga väljapaistev. Mulle on mõlemad olulised. Mind on lapsest peale tohutult paelunud kirjasõna, hea kirjasõna on midagi erakordselt lummavat. Samas muusika on jälle täiesti teine valdkond ja teine keel oma võimaluste ja emotsioonide väljaga. Need kaks asja koos on väga erinevad ja samas neil on ka kokkupuutepunkte. Loojana on mind huvitanud neid kahte maailma omavahel suhestada," rääkis Lill.

"Mina olen tajunud, et suguvõsa võib olla väga suur jõud, kui sa oskad seda hinnata ja endale heal moel ellu sisse tuua. Ega see väljend, et veri on paksem kui vesi, et ole tühja koha pealt tulnud. Suguvõsas võib olla sulle maailmavaateliselt väga kaugeid inimesi ja elu hoiakutelt. Aga see on väärtus, et sa ikkagi kuulad neid ja ei lükka seda kõrvale, sa ei vali ju oma suguvõsa, sa oled lausa sunnitud mingit teistsugust perspektiivi hoidma oma elus. See on väga suur väärtus," mõtiskles ta.

Kultuuri vanemates kihtides peitub oma võlu

Lille enda jaoks on kultuuris paeluvamad vanad ja arhailised kihistused. "Ma olen mõelnud, et kultuur on mingis mõttes võrreldav sellise korallirahu või vana metsaga. See on pika aja jooksul välja kujunenud kooslus, kus on väga vanad ja samas uued kihistused ja nende vahel on mingisugune väga huvitav sümbioos. See ei teki tühjale kohale. Mind on see väga erinevates asjades huvitanud, nii rahvapärimuses ja folklooris kui ka puhtalt kõrgkultuuris. Sellel on ka väga suur järjepidevus Homerose ja Antiik-Kreeka muusikani välja, mis ikkagi kusagil on olemas. See on meie vundament, millele me toetume. Nendes hetkedes kui sa tajud, et see on sealt tulnud – selles on mingi oma võlu või mõnu, mis mulle meeldib. Paljude jaoks see ei ole oluline, pigem on tähtis see siin ja praegu kultuuris. See kaasaja pulss. Aga see järjepidevus on kultuuris teine dimensioon, mis töötab ja töötab väga võimsalt," selgitas ta.  

Proovides positsioneerida Eestit kultuurimaastikul, leidis ta, et Eesti asub väga mitmekesises paigas. "Selge on see, et me paikneme väga huvitaval positsioonil, me oleme mitme kultuurilise jõujoone ristumispaigas ja see teeb meie piirkonna huvitavaks. Ida ja lääs, põhi – siin on erinevad kihistused, millega meil on võimalus suhestuda. Hakata ühte eelistama, tundub mulle lühinägelik. See Euraasia, see Kaug-Ida teema on küll, mille üle ma olen mõtisklenud. Eks ta kauge meile on, aga sinna viivad hämmastavalt otsesed sillad. Võib olla näiteks loodus ja maailmatunnetus. Ma arvan, et eestlane määratleb end looduse ja aastaaegade kaudu ja see on midagi, mis on väga omane Jaapani ja Vana-Hiina kultuurile. Näiteks Vana-Hiina luules on seda sõnastatud nii, et hea luule on see, kus pärismaastik ja meelemaastik ühinevad eristamatuteks. See on selline mitte niivõrd mina-isiku põhine lähenemine maailmale, vaid enda nägemine laiemas kontekstis. See vajadus loomuliku ja loodusliku keskkonna järele," arutles ta.

Kunstiline tõde viib kõrgemale, kaugemale ja sügavamale

Lill ei ole seda meelt, et kunst peaks ilmtingimata tegelema ühiskonna aktuaalsetele valupunktidele lahenduste otsimisega. "Kunstis on minu jaoks põhiline midagi sellist, mida võiks nimetada kunstiliseks tõeks. See on pigem abstraktsem asi, kunstil on võime minna kaugemale ja sügavamale ja vaadelda asju laiemas plaanis. See on päris suur oht, et minna liiga kaasa just siin ja praegu toimuva igapäevaelu virrvarriga, mis paratamatult poliitiliste ja sotsiaalsete asjadega kaasas käib. Mul on aastatega see tunne süvenenud. Mingi hetk mulle väga meeldis kui ma lugesin Kafka päevikust: "2. august 1914 Saksamaa kuulutas Venemaale sõja. Pärastlõunal läksin ujuma." Sellest kumab läbi väga tugev endaks jäämise võime, ma arvan, et see just teebki Kafka Kafkaks. Tema suured teosed puudutasid kindlasti omal ajal suuri ja valusaid küsimusi, aga nad puudutavad ka praegu, sest neil on see mingi kunstiline mõõde, mis on kõrgemal, kaugemal ja sügavamal, mis ka aastasadu hiljem suudab täpselt samamoodi kõnetada, ükskõik, mis poliitiline olukord siis on," tõi ta näite kirjandusest.

Tema enda heliloomingus kajastuvad suured teemad nagu näiteks sõda ja armastus. "Helilooja jaoks sellised suured asjad nagu ooper ja lavateos – näiteks "Suitsusauna sümfoonia", mis oli üsna eksperimentaalne lavateos – seal saavad kokku väga paljud asjad, mis mind on paelunud. See materjal, mida sa tahad suures teoses kasutada – sa pead seda armastama, sul peab olema selle vastu väga suur kirg, sest sa pead sellega nii pikalt elama. See pole muudmoodi võimalik. Teine asi on natuke pragmaatilisem, et pikk lavateos peab köitma, tähelepanu üleval hoidma ja ta peab dramaturgiliselt toimima. Sellised suured ja jõulised teemad kannavad hästi. Lisaks sellele need on mind huvitanud. Oma kõige esimese kammerooperi ma tegin armastuse teemal, aga seal ma võtsin lähtekohaks armastuse kui öksüümoroni ehk mingi pidevas lahendamatus intensiivsuses olemise," rääkis ta.

Kuivõrd kunstnikele ja kirjanikele määratakse aastapalka, siis tõstatus ka teema, kas heliloojatel oleks seda samuti vaja. "Nüüd sa astud küll meie konnasilma peale. Me oleme üritanud selle küsimusega laiemalt tegeleda, kindlasti see kuluks meile hädasti ära, sest meil on küll olemas mingil määral vahendeid, mis võimaldavad teoseid tellida ehk siis kirjutada konkreetseid teoseid kellegi tellimusel, aga ka need ei ole just ülemäära rikkalikud. Pigem jäävad väga paljud teosed tellimata. Eino Tamberg ütles kunagi väga ilusti, et selleks, et helilooja olla, peab ennast heliloojana tundma. Mulle tundub, et selline praegune aeg, kus heliloojad on sunnitud kõik vastu võtma, et kuidagi ära elada, et see ei soosi seda sügavamas plaanis enda heliloojana tundmist," tõdes ta.

Kultuurisoovitus: "Kindlasti ma soovitaks seda festivali, mis meil kohe algab. See on väga põnev, kuidas see netikeskkonnas toimima hakkab. Selle DNA-ga seoses me läheme ka Tartu geneetikainstituuti ja üritame ka teadlasi kaasata. Ma ise vean ERM-is ühte vestlusringi, kus arutleme ka geneetikaga seotud küsimuste üle. Ja siis väga palju head muusikat erinevatelt heliloojatelt Baltimaadest. Eks ta natukene kurb on, et me oleme sunnitud nüüd mingisugusesse digitaalsesse kasti, kus kõik tuleb ekraanivahendusel. Tegelikult ma soovitaks ühte asja veel, mida ma väga loodan, et suvine aeg võimaldab, nimelt Haapsalu vanamuusika festival, selline võrratu sündmus. Sinna on tulemas kaks absoluutset maailma tippu, Thomas Dunford ja Jean Rondeau. Seda ma soovitaks kõigile, kes vähegi muusika vastu huvi tunnevad."