Puura tegi elu joksul Kergega koostööd rohkem kui korra, kuid üks suurejoonelisemaid projekte, mis koos tehti, oli 1985. aasta "Savoy ball".

"See tehti erilise hoole ja maitsega. Kergel oli loomulikult hea silm ja kõrv näha inimesi, keda ta kutsus peaosasid täitma ja sellest tuli see populaarsus ka," rääkis Puura. "Mäletan, kuidas kostüüme tehti - otsiti kuskilt loomaaiast jaanalinnusulgi ja tehti nii pompöösseks ja võimsaks. Nõukogude ajal polnud ju midagi saada ja rahvas ahhetas, kui eesriie lahti läks."

Puura kohtus Kergega enda karjääri alguses, kui too lavastajaks õppis. "Ma tulin poisikesena konservatooriumi, ta oli minust 12 aastat vanem ja sealsed näitlejad olid veel nooremad kui Kerge ja vaatasin, et kes on see väga soliidne härra noortega."

Puura rääkis, et Kerge oli tema jaoks eelkõige lavastaja. "Ei näitleja ega kolleeg, ta oli minu jaoks lavastaja. Vahepeal tujukas, karmisõnaline, solvuv, nagu kõik loomeinimesed," ütles Puura. "Ta polnud leebe lavastaja. See väljendus selles, et ta võis karmi sõnaga öelda, mis talle ei meeldinud.

Puura meenutas ka korda, kui nad Kergega erimeelsuste tõttu lausa tülli läksid. "Mina armastan laval olla fopaaga, mind tuleb taltsutada, aga "Savoy ballis" pidi minu karakter olema intellektuaalne ja psühholoogiline, et saada tagasi oma naine, aga mina läksin otse peale ja me läksime vaidlema."

Kerge meelisnäitlejad olid Puura sõnul eelkõige talle lähedased inimesed ning need, kellega ta konservatooriumi lõpetas. "Aga kui inimene sobis lavale, ta valdas oma tehnikat, siis tegi ta kõikidega tööd," rääkis Puura ja tõdes, et tal on hea meel, et sai Puura arengut enda nooruses pealt näha.