"Kuidas sul läheb?" - küsimus, millele iga eestlane on enamasti harjunud vastama "hästi".

Küsimus "Kuidas sul päriselt läheb?" paneb aga kohmetuma. "Appi, ta tahab päriselt teada, kuidas mul läheb," mõtleb eestlane.

Olin mõtetega hommikustes tööasjades, kui Johannes helistas. Jõudsin võõrast numbrit nähes hakata väikese hirmuga mõtlema, kas see on see inimene, kelle meilile ma liiga pikalt olen unustanud vastata ning kes nüüd õiglust nõuab. Kuid teisel pool oli hoopis lahke hääl Paide teatrist ja kiirelt tekkis sisse tore elevus. Mis nüüd saama hakkab? Mida ta küsib ja millest rääkima hakkame?

Ja siis tuligi see küsimus. Kuidas sul läheb? Peas hakkavad keerlema mõtted... Kas öelda sissekodeeritud "hästi" või öelda ausalt? Ja kuidas mul siis tegelikult üldse lähebki?

Säärane isiklik küsimus paratamatult murrab mingid barjäärid ning sealt edasi võiks õigupoolest rääkida millest iganes. Nii jõudsimegi läbi arutada teemad alates kohvitegemisest ja taimehooldusest kuni selleni, kuidas viimaste suuremate elumuutustega kohanenud olen ja millist filmi talle soovitaksin.

Kui olime 20 minutit vestelnud, teatas Johannes, et on valinud välja luuletuse ja loeks selle mulle ette. Teadsin, et neil on luuletusi ette valmistatud kümnete lehekülgede kaupa, ning olin põnevil, millise teksti ta meie kohati hektilise kõne põhjal mulle valis. Mõnesmõttes on see ju peegeldus sellest, millest vestluspartner kõnes kinni haaras ning mõnikord võib võõras inimene 20-minutilise vestluse järel näha sind selgeminigi kui mõni lähedane.

See kõne oli minu jaoks tavaline, kuid kõige paremas mõttes. Tundsin, nagu oleksin lihtsalt vana sõbraga lobisema jäänud. Pärast vestlust tabasin end mõttelt, et väga paljud inimesed tõenäoliselt nii ei pruugi tunda. Kui paljudel ei ole tegelikult elus palju neid inimesi, kes tunneks huvi ning uuriks regulaarselt, kuidas päriselt läheb? Kui sellega ära harjuda, ongi kerge ka nendel harvadel kordadel, kui keegi küsib, vastata lihtsalt "hästi".

Paide teatri "Poeetilised konsultatsioonid" on üks kõige lihtsamaid, aga ka kõige olulisemaid projekte, mis praegusel segasel perioodil ette võetud. See on kõne, mida me kõik vajame - siiras, lihtne, aus.

Aga mis peamine - see näitab eeskuju. Lisaks Mariale, Johannesele ja Kirillile võiks ka me ülejäänud igapäevaselt sellise kõne ette võtta ning olla olemas meid ümbritsevatele inimestele. Ehk harjume nii ka muredega üksiolemise asemel neid endast välja jagama ning see võib olla pikas perspektiivis tervema ja õnnelikuma ühiskonna retsept. Ning mõelda vaid, et vaja läheb ainult ühte lihtsat küsimust - "kuidas läheb?".

Tasuta poeetilisele konsultatsioonile saab endale aja panna siin.