Linnateatri lavastus "Rogožin" on loodud Fjodor Dostojevski kuulsa romaani "Idioot" ainetel. Kui "Idioodis" on Parfjon Semjonovitš Rogožin kõigest kõrvaltegelane, siis Linnateatri lavastuses on ta keskpunkt, kelle ümber ja kellest sõltuvalt tegevus toimub. Laval näeme Rogožini elu, valu, armastust, siseheitlust ning kõike ja kõiki eelnimetatuga seonduvat.

Minu jaoks oli Toom-Kooli 9 mängupaik uus kogemus. Tegu on vanaaegse hapra hoonega, mille esimesel korrusel asuvat ruumi mängupaigana kasutatakse. Hoone mahajäetud, kopitanud hõng sobis lavastusega imehästi kokku ning aitas luua omapärase atmosfääri, mistõttu pole võimalik peale saalist lahkumist nähtut ühelgi teisel laval ette kujutada. 

Lavastuse üldpilt oli tugev. Suurt aplausi väärib lavatagune meeskond: oskuslikult oli loodud toorik, mis toetas laval toimuvat igal sammul. Elise Metsanurga dramatiseering oli huvitav ja maitsekas. See avas võimalusi erinevatele tõlgendustele ning tekitas huvi näidenditeksti vastu. Muusikaline kujundus oli intensiivne, kuid sobiv. Kostüümid olid mugandatud, kuid siiski ajastutruud.

Klassikalisele teosele lähenemine läbi kaasaegse mõttemaailma toimis üllatavalt hästi. Lavakujundus koos omapärase lavastajatööga andis uue ja huvitava terviku, mis ei olnud ei klassikaline ega ka modernne teater, vaid oli midagi vahepealset.

Lavastuses kasutatud nööride motiiv oli tõeliselt huvitav leid, mis ühendas tegelaste vaimseid ja füüsilisi suutmatusi. Nööre kasutati sümboliseerimaks eluraskusi, mistõttu tegelane üht või teist asja teha ei saanud: ta oli nööri külge kinni aheldatud. Oli tõeliselt tore näha, et noored teatritegijad võtsid ette suure klassiku teose ja lõpptulemuseks midagi niivõrd nauditavat luua suutsid.

Kui noored lavastajad ja dramaturg näitasid üles küpsust ja valmisolekut, siis kõigi näitlejate kohta sama öelda ei saa. Simo Andre Kadastu Rogožin jäi kahjuks kaugeks ega tekitanud mingeid emotsioone. Terve lavastuse vältel on Kadastu Rogožin hall kuju ega anna publikule põhjust endale ei kaasa elada ega ka kaasa tunda. Seda on kurb tõdeda, sest mänguruumi oli lavastuses küllalt.

Kristiin Räägeli Nastasja jäi mõneti ebaühtlaseks. Oli mitmeid säravaid momente, eriti hetkedel, kui tegelane nõudis ergastatud olekut, samas kui rahulik ja tavapärane dialoog jäi (tõenäoliselt veel vähese lavakogemuse tõttu) ebausutavaks. Häirima hakkasid ebaloomulikud grimassid ja liigne žestikuleerimine. Ometi jäid tema soorituse puhul kummitama pigem positiivsed hetked, mis korvasid need vähesed ebakõlad.

Jan Ehrenbergi Mõškin oli äärmiselt sümpaatne. Ehrenberg mängis Mõškinit ujeda ja elukauge tegelasena, kes suutis säilitada teatava nn nunnufaktori. Seetõttu oli Mõškin terve etenduse vältel äärmiselt positiivne ja meeldiv tegelane, kelle sõnavõttudega lihtsalt pidi nõustuma. Lavastuse teine vaatus nõudis Ehrenbergilt ka tõsisemate situatsioonide läbielamist ning ka nendega sai noor näitleja hästi hakkama.

Mainimata ei saa kuidagi jätta ka Peeter Tammearu, kes sai sel korral teha suisa kolm rolli. Taaskord näitas Tammearu vanakooli klassi ning oma ümberkehastumisvõimet. Näitleja kolm tegelast olid üksteisest täiesti erinevad, kuid ometi pisidetailideni läbimõeldud ja igati usutavad. Linnateater on üha enam Tammearu oma lavastustes kasutama hakanud ja see on täiesti arusaadav: näitleja on suurepärases vormis.

Linnateatri "Rogožin" on hea tõestus sellest, et ka noored võivad tõsiseid asju teha. Ja hästi. Oli tõeliselt tore üle pika aja jälle teatris olla ja loodame, et nüüdsest jäävadki teatrid lahti.