Me pole Andresega kunagi kohtunud, tema elas, nagu ta ise rääkis, "metsas", mina Tallinnas, ja ometi on mu side temaga vist tugevam kui ühelgi teisel meie kirjanikul, sest Andres kujundas ühtekokku 16 minu raamatut, ja ma väga loodan, et ma praegu neid kokku lugedes mõnda ära ei unustanud.

Meie koostöö kulges ühegi arusaamatuseta, ja neid ei saanudki sündida, nii meisterlikud olid Andrese kujundused. Eriti tahaksin esile tõsta tema üldist head maitset, mis pole sugugi nii tavaline nähtus nagu võiks arvata. Andrese jaoks ei piirdunud kujundus üksnes kaanepildi leidmisega, ta valis väga suure hoolega šrifte, paberi tooni ja nii edasi, ja nii edasi.

Kõige raskem töö oli talle kahtlemata "Buridanid", sest seal tuli välja pidada hulga raamatute osas üks stiil – köiteid tuli aina juurde, ja eks sa leia iga kord kaanele uus figuur, mis klapiks eelnevate köidetega, ja vali uus värvitoon, mis piisavalt erineks teistest, kuid samas ka harmoneeriks nendega. Ta tuli sellega toime, ja kui ma saatsin venekeelsete e-raamatute jaoks Moskvasse epopöa kaaned, millele ta mu palvel kirillitsas tekstid lisas, siis oli mu esindaja reaktsioon väga soodne. Mul on hea meel, et Andrese töö on nüüd näha suurele hulgale inimestele, kui mõelda sellele, et venelasi on pea 150 korda rohkem kui meid.

Viimasel talvel helistas Andres mulle mitu korda, nagu öeldakse, "lihtsalt niisama", millele ma kohe tähelepanu pöörasin, sest, nagu öeldud, me isegi ei tundnud teineteist isiklikult. Oli selge, et tal on mure, ja oli ka enam-vähem selge, milles see mure seisneb – üksinduses. Püüdsin teda – nii palju kui suutsin – ka toetada ja sisendada elutahet, kuid, nagu nüüd selgub, mu püüdlused ei kandnud vilja. Kahju!