Kuidas armastada, kui me armastame nii erinevalt? Sellise suure küsimuse ette panevad teatrisõbra EMTA lavakunstikooli 30. lennu tudengid ning samas annavad justkui lootust, et ehk saab teatrisaalis nende abiga sellele küsimusele vastuse.

Enne Noorsooteatri suursugusest uuest peauksest sisenemist peatun maja küljel oleva postri ees, mis reklaamib noorte lavastajate kassetti. "Esietendus 8. jaanuaril". Nüüd, pea viis kuud hiljem jõuavad lood laiema publiku ette. Tabasin end mõttelt, kas ja kui palju on see tähendanud noorte lavastajate jaoks üleanalüüsimist ja liigset silumist? Ka koolis öeldi, et ära muuda kontrolltöös vastuseid viimasel hetkel, pärast parandad veel õige valeks. Viis kuud on parajalt pikk aeg, et nii mõnigi vastus parandada - kas õigeks või valeks, see on muidugi omaette küsimus.

Lavastaja Margaret Sarve "Koit ja Hämarik" oli inspireeritud ühest eesti tuntuimast armastusloost, asetades muinasjutulised peategelased tavaliste inimeste rolli. Antud lavastuses paistis kõige enam silma see, kuidas väheste vahenditega oli suudetud lava nutikalt ära kasutada ning asetada tegelased järjest nii karjamaale, metsa kui sohu. Klassikaline eesti muinasjutu sugemetega lugu sobis hästi ka kassetti alustama, rajades tuttavliku teemaga tee järgmistele lavastustele.

Kalju Karl Kivi "Alice" lahkas "Alice imedemaal" autori Lewis Carrolli ja tema muusa Alice Liddelli suhet. Kivi küsis, kas kunstnikul on õigus oma loomingu inspiratsioonina kasutada teise inimese kannatust ning kas armastus võib inimese päästa? Kirjaniku ja tema muusa suhte lahkamine on juba iseäranis huvitav teema, kus võib kaevuda väga sügavale, ning kui lisada sinna juurde ka kaks lavastaja püstitatud küsimust, saab väga mitmekihilise loo, millest läbi hammustada. Kuigi "Alice'i" osatäitjad tegid tugeva soorituse, näis, et lugu oli suurem kui ajaraamid, kuhu mahtuma pidi, ning puudutas vaid õrnalt pealispinda. Sellegipoolest oli "Alice" teiste lavastuste seas tugev näide heast psühholoogilisest sõnateatrist ning saab vaid põnevusega ootama jääda, mida teeb lavastaja siis, kui saab võimaluse pikemaid tükke lavale tuua.

"Naljakas aastapäev ehk vaikimise mäng" lavastaja Erik Richard Salumäe poolt tõi saali paraja koguse huumorit ning andis ilmselt kõikidest lavastustest kõige rohkem võimalust publikul suhestuda. Ilmselt tunneb igaüks veidi end ära olukorras, kus uhkus ei lase järele anda ning ka kõige väiksemast asjast võib kasvada ootamatult suur konflikt. Nauditav oli ka alguses pikalt väldanud idamaise hõnguga stseen, mis näitas, et ka ilma sõnadeta on võimalik vaatajale öelda täpselt seda, mis vaja, et lugu edasi kanda.

Marta Aliide Jakovski mansi rahvajutust inspireeritud "Mos-naine ja kakk" kostitas publikut aga peene huumoriga. Kiitma peab kindlasti näitlejate valikut - igaüks sobis oma rolli valatult. Maria Ehrenbergi ja Jass Kalev Mäe naine ja kakk olid nüansirikkad ning miski polnud üle mängitud. Vürtsi lisas Alden Kirsi ja Hardi Mölleri duo, mis loo oskuslikult tervikuks sidus ja selles hoogu sees hoidis. Pigem nukra tagamaaga lugu jättis üllataval kombel hoopis kõige rohkem sisse lõbusa tunde ning tahtmata valida neljast ühte, peab siiski tõdema, et "Mos-naine ja kakk" oli selle õhtu triumf.

Paratamatu on see, et muinasjutud põhinevad sümbolitel ja metafooridel ning kui lisada sellele lühikassettides ka noore lavastaja ja dramaturgi omakordne tõlgendus, saab kokku kahetasandiline sümbolite kiht, millest vaataja justkui läbi peab murdma. Mõne lavastuse puhul oli see kergem, mõne puhul raskem ning olgu see igaühe enda otsustada, kas see on kivi teatrirahva või vaataja enda kapsaaeda.

"Kõige all ja kohal on..." oli ootamist väärt. Oskuslikult kokku sulatatud lavastused teemal, mis kõiki puudutab, andsid võimaluse 30. lennu noortel olla haavatavad, aga näidata ka enda tugevusi. Neli omanäolist lavastust andsid aimu, mida saame tulevikus lavastajatelt oodata ning kinnituse, et lennukate ideedega noort teatrirahvast on ikka ja alati meile juurde vaja.

"Koit ja Hämarik"
Lavastaja Margaret Sarv
Dramaturg Elo Tuule Järv
Kunstnik Joel Väli
Muusikaline kujundaja Kertu Aer
Mängivad Maarja Mõts, Alden Kirss, Mark Erik Savi, Karel Käos ja Merlin Kivi

"Alice"
Lavastaja ja kunstnik Kalju Karl Kivi
Dramaturg Roos Lisette Parmas
Helikunstnik Tanel V. Kulla
Mängivad Maria Teresa Kalmet, Hardi Möller, Jaan Tristan Kolberg ja Hardo Adamson

"Naljakas aastapäev ehk vaikimise mäng"
Lavastaja Erik Richard Salumäe
Dramaturg Elo Tuule Järv
Kunstnik Kristel Zimmer
Mängivad Jass Kalev Mäe, Tuuli Maarja Põldma, Maarja Mõts ja Merlin Kivi

"Mos-naine ja kakk"
Lavastaja Marta Aliide Jakovski
Dramaturg Roos Lisette Parmas
Kunstnik Linda Mai Kari
Muusikaline kujundaja Kirke Karja
Mängivad Maria Ehrenberg, Jass Kalev Mäe, Alden Kirss ja Hardi Möller