Loe katkendit Marju Kõivupuu raamatust "Eesti põrgute lood"

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Marju Kõivupuu "Eesti põrgute lood"

Kirjastus Varrak andis välja folkloristi ja kultuuriloolase Marju Kõivupuu teose "Eesti põrgute lood", mis viib lugejad rändama põrgupärimusega seotud paikadesse. Avaldame teosest kaks katkendit.

TORI PÕRGU

Lita, juudaliste ema,

Tuli tuiskella Torista,

Kus ta käinud vihtlemassa …1

— "Kalevipoeg", X lugu

Eestis ei ole just palju selliseid kohti, kus lähestikku asuvad nii põrgu, kirik kui ka kalmuaed. Tori kalmistu jääb kenasti kiriku ja põrgu vahele või – kui täpsem olla – põrgu peale. Selline huvitav religiooni- ja kultuurilooline maastik asub Pärnu jõe vasakul kaldal. Enne põrgusse minekut käime vaimus ära ka Tori kirikus, mis on omal kombel samuti põrgust läbi käinud – nimelt põletasid Vene vägede eest taganevad sakslased 1944. aasta sügisel 1854. aastal valminud kiriku maani maha. Kirikut hakati taastama 1990ndatel ning 2011. aastal pühitseti see Eesti sõjameeste mälestuskirikuks kõigile Teise maailmasõja ohvritele.

Tori kalmistul puhkavad aga oma igavest und nii mõnedki meie kultuuri­lukku tähelepanuväärsed jäljed jätnud inimesed, näiteks rahvusromantiliste ajalooliste jutustuste autor, kirjanik Andres Saal (1861–1931), kes suri küll Hollywoodis, aga tema tuhk, mis kodumaale jõudnult tegi läbi üksjagu eksirännakuid ja oli lõpuks hoiul Tartus kirjandusmuuseumi keldris, maeti 66 aastat hiljem perekonna hauaplatsile maha. Praegu on sinna kirjanikule paigaldatud ka mälestusmärk.2 Oma jutustusse "Vambola" (esmatrükk 1889) on põiminud Saal ka Tori põrgu motiivid. Vootele, üks jutustuse tegelastest, elab oma koera Irmiga Emajõe ääres – nii nimetab Andres Saal jutustuses Pärnu jõge – Tori põrgukoopas ja ravitseb seal terveks Soontagana vanema poja Vambola, kes tundmatut talvist teed käies kukub paljandi servalt alla sügavsse lumehange. "Ta tahtis lagedale jõuda, kus vahest näeks mõnest talust tuld vilgatavat. Korraga aga kadus maa ta jalge alt ja ta tundis end sügavasse alla langevat. Siis tundis ta midagi külma oma käte ja kaela ümber ning hinga­mine läks raskeks."3

Samuti on Tori kalmistule maetud kohalik legendaarne rahvaarst Puista Jaak Ostrov (1843–1928), kes sai tuntuks oskusega panna murdunud luud täpselt paika. Põrgu vürsti auväärse tiitli on aga välja teeninud omaaegne kohalik ülipopulaarne koolitatud tohter Hendrik Anderson (1896–1958), kelle elu- ja tööruumid asusid otse Tori põrgu kõrgel kaldal. Isikupärase välimuse ning väikese viinaveaga, ülihea suhtlemis- ja erialaste oskuste ning tundliku sotsiaalse närviga mees on jätnud püsivad jäljed kohalikku suulisse ajalukku.4

Selleks, et kalmistult otse põrgusse jõuda, tuleb natuke vaeva näha, kuigi sealne põrgutee on kenasti ja turvaliselt treppidega varustatud. Nagu öeldud, paikneb kalmistu Kesk-Devoni lademe peal ehk teisisõnu asub põrgu laiemas plaanis kalmistu all ja põrguväravad, need allikate uuristatud ja inimkäte laiendatud koopad, paljanduvad aga Pärnu jõe kaldal. Paljand ise on uuemate mõõtmistulemuste järgi umbes 350 meetri pikkune ja kuni 8 meetri kõrgune kaldajärsak,5 kus avaneb Kesk-Devoni Pärnu lademe hall ja kollakas­hall põimjaskihiline vilgurikas liivakivi. Paljandi alumisest osast on leitud ka kalafossiilide ja primitiivsete soontaimede (psilofüütide) jäänuseid. 1959. aastal loodi sealsete liivakivipaljandite ning koobaste kaitseks kaitseala. Veebisaitide "Eesti geoloog" ning "Eesti 100 aaret" andmetel on paljandi pikkuseks mõõdetud 500 meetrit ning kõrguseks kuni 9 meetrit.6

Koopaid on kolm, neist suurim, sillapoolseim, kannabki Tori põrgu nime. Selle pikkuseks on mõõdetud 7 meetrit, kõrguseks 3 meetrit ning koopasuu laiuseks 3 meetrit.7

1908. aastal langes Tori põrgust sisse 23 meetri pikkune käik ning aegapidi on koobas veelgi varisenud. Kui 2005. aastal geoloogide näpunäidete järgi paljandit puhastati, siis avastati ka üks kinni kasvanud koobas, mille ees oli klaasiga uks. Väidetavalt elanud üks Sindi venelane kümmekond aastat tagasi talve koopas üle. Rahvasuus on räägitud sedagi, et Tori põrgut on kasutatud sõdade ajal pelgupaigana – sinna on pakku läinud nii inimesed ise kui peitnud sinna oma varandust.8

1 Friedrich Reinhold Kreutzwald. Kalevipoeg. Tallinn: RK Ilukirjandus ja Kunst, 1946, lk  113. Mõnes "Kalevipoja" lühendatud väljaandes (nt 4. trükk aastast 1921, Eesti noore­soole, nelja lisaga) need värsid puuduvad. 10. laul räägib Kikepära soo jagamisest sortsi poegade vahel, vetavaimu kulla kogumisest põhjata kaabusse, jõukatsumisest, mõõgavõla tasumisest Soome ning Kalevipoja kavatsusest hakata linnaehituse tarbeks Venemaalt laudu tooma.

2 1997. aastal kalmistule paigaldatud kirjaniku büsti on kujundanud skulptor Mati Karmin, arhitekt on Tiit Trummal.

3 Andres Saal. Aita. Leili. Vambola. Tallinn: Eesti Raamat, 1991, lk 338–339.

4 Vt lähemalt: Hans ja Endel Soll. Tori põrgu vürst – kohalik arst. – Pärnu Postimees, 26.10. 2005: https://parnu.postimees.ee/2122553/tori-porgu-vurst-kohalik-arst; https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=torivalla20190926.2.32&st=1&l=et

5 Andres Tõnisson, Ain Vellak. Eesti koopad. Tallinn: Varrak, 2015, lk 207–2011.

6 Vt lähemalt: https://eestigeoloog.ee/kategooriad/loodusgeoloogia/tori-porgu-maakera-keskpunkt

7 Vt lähemalt: https://infoleht.keskkonnainfo.ee/default.aspx?state=4;68547596;est;eelisand;;&comp=objresult=ala&obj_id=1209; https://reisijuht.delfi.ee/artikkel/82924043/eesti-100-aaret-kus-elab-vanapagan

8 Ülo Heinsalu. Eesti NSV koopad. Tallinn: Valgus, 1987.

PÕRGU PÄRIMUSES JA MAASTIKUL

Võib-olla on see maailm mõne teise planeedi põrgu.

— Aldous Huxley

Põrgust võib kõnelda õige mitme nurga alt: põrgu kui ürgne maastiku­element (liivakivikaljudesse uuristunud või uuristatud koopad, kaljulõhed, orud jne); põrgu kui mütoloogiline arhetüüp, allilm, kus on surnute ja pahatahtlike vaim­olendite asupaik; põrgu kui patuste ja Jumala lähedusest ilma jäänud inimeste igavene karistusseisund, kuid samuti Jumala vastase viha väljendumine maapealses elus.

Piiblis kujutatakse põrgut kohana, kus on pimedus, põleb igavene tuli ning kuulda on vaid ulgumist ja hammaste kiristamist: "Nõnda on ka selle ajastu lõpul: inglid tulevad ja eraldavad kurjad õigete keskelt ning viskavad nad tuleahju. Seal on ulgumine ja hammaste kiristamine" (Mt 13:49-50).

Piibli ettekujutused põrgust on andnud sajandite jooksul inspiratsiooni nii rahvapärastele kujutelmadele kui kirjanikele ja kunstnikele. Dante Alighieri (umbes 1265–1321) kirjeldab oma "Jumalikus komöödias" minategelase külaskäiku põrgusse, purgatooriumi ehk puhastustulle ja paradiisi. Põrgu, kuhu inimesed vastavalt oma maapealse elu pattudele pärast surma satuvad, koosneb üheksast ringist. Esimesse põrguringi on igaveseks ajaks määratud kõik mittekristlased ja ristimata inimesed ehk paganad. Dante paigutas sinna Homerose, Sokratese, Aristotelese, Hippokratese ja mitmed teised antiikaja suurmehed. Teises ringis asuvad inimesed, kelle üle on iha maapealses elus võimust võtnud, nagu Kleopatra ja Ilus Helena. Kolmandas ringis kanna­tavad õgardid ja aplad inimesed, neljandas need, kes on eluajal olnud ahned. Viies põrguring on inimestele, kes ei saanud eluajal vihast võitu, kuuendasse on Dante paigutanud ketserid, seitsmendasse vägivallatsejad, kaheksandasse petised ja üheksandasse reeturid. Dante "Jumalik komöödia" on omakorda olnud põrguteemaliseks inspiratsiooniallikaks erinevate ajastute kirjanikele ja kunstnikele ning moodsa aja arvutimängude loojatele. Nii peab Dante "Põrgu" ainetel loodud arvutimängus1 langenud rüütel päästma Beatrice'i, kes teadupoolest oli Dante romantiline armastatu.

Friedrich Reinhold Kreutzwaldi (1803–1882) "Kalevipojas"2 kõneldakse seitsmest maa-alusest ilmast, mida valitseb Vana Sarvik. Need asuvad sügaval maa all, kus on siitilmast lahkunute – varjuliste ning kujuliste – asupaik. Sealt on neil luba vaid hingedeajal ning jõuluõhtul käia inimeste ilmas oma kunagist kodu ja lähedasi vaatamas:

Sügavamal peab sisu,

Õõnes maa sees olemaie,

Õõnestuses seitse ilma,

Seitse salasaarekesta,

Seal peab varjuliste valda,

Kujuliste külasida

Perekesti pesitama.

Surnud rahva sugusida

Vana Sarvik valitsemas [- - -]

Varjulised saavad luba

Igal aastal hinge-ajal

Korra oma kodus käia

Omakseida vaatamassa [- - -]3

Kalevipoeg võtab eeposes ette kaks retke allmaailma, põrgusse, kus ta võitleb Sarvik-taadi ja põrgulistega. Teise põrguskäigu ajal aheldab Kalevipoeg Sarviku.

Pärast ajalikku elu on meie rahvuseepose kangelane aheldatud kättpidi põrgu väravasse, kus ta valge hobuse seljas istudes peab valvama, et maa­pealsed inimesed põrgusse "uudistama" ei pääseks ning et põrgus pesitsev kuri Sarviku kehastuses ei vabaneks kütkest ja põrgu pahalased koos temaga ei tuleks maa peale – põrgu väravate valvamist ja kurjade jõudude ohjeldamist peab taevataat jalutule kangelasele kõige sobivamaks tööks.4

Mismoodi Kalevipoeg põrgus aega veedab ning kuidas ta vaatab tagasi oma tormiliselt elatud elule, sellest pajatab Enn Vetemaa (1936–2017) oma lustakas ning rahvuslikke stereotüüpe murdvas travestias5 "Kalevipoja mälestused".6 Vetemaa kujutab seda põrgut, kuhu taevataat Kalevipoja on määranud, enam-vähem samamoodi, nagu seda meie vanemates rahvajuttudeski on tehtud: see on üsna rahumeelne paik, kus maapealse eluga võrreldes on lihtsalt üht-teist ivake teistmoodi. Kuid kes on sinna kord juba sattunud, sellel enam maapealsesse ellu tagasiteed ei ole.

Meil on siin parajasti õhtune aeg. Selleks korraks on toimetused toimetatud ja askeldused askeldatud; mis täna tegemata jäi, tuleb homse varna visata.

Veel mõni hiline pillikääksatus lõikab videvikurahu katki – ei ole ju noortel inimestel kusagil voodissepugemisega ruttu –, aga kohe puhun ma oma sarvel öömärguannet ja Põrgu vajub rahulisse unne.7

Jõgevamaale Kääpa külla on asutatud Kalevipoja Koda. Kääpa küla ümbrus on kant, mis muistendipärimuse kohaselt on täis Kalevipoja künnijälgi. Teadu­pärast kaotas Kalevipoeg Kääpa jões oma mõõga läbi ka jalad. Kalevipoja muuseumi virtuaalreaalsuses on aga võimalik huvilistel teha Kalevipoja seiklused kaasa, sealhulgas käia ära ka põrgus ja võidelda Sarviktaadiga.8

1 Vt: Ardo Kaljuvee. Dante "Põrgust" tehti arvutimäng: https://epl.delfi.ee/artikkel/51187654/dante-porgust-tehti-arvutimang

2 Friedrich Reinhold Kreutzwaldi "Kalevipoeg" ilmus esimest korda 1862. aastal ning koosneb 20 loost. 1853. aastal valminud "Alg-Kalevipoeg" koosnes 12 loost ja jäi tsensuuri tõttu ilmumata.

3 Friedrich Reinhold Kreutzwald. Kalevipoeg. Tallinn: RK Ilukirjandus ja Kunst, 1946, lk 157.           

4 Vt ka: Oskar Loorits. Grundzüge des Estnischne Volksglaubens III. Heft 1. Lund, 1957, lk 165.

5 Travestia – paroodiale lähedane huumori liik, mispuhul tõsise teose sisu pannakse ümber, "riietatakse" koomilisse võtmesse. Travestia võtmes kirjutatud teose mõistmiseks tuleb kindlasti tunda ka alusteost. "Kalevipoja mälestused" pilab eestlaste ebakriitilist, liialdatud romantiseeritud minevikutaju.

6 Enn Vetemaa. Kalevipoja mälestused. Tallinn: Eesti Raamat, 1972.

7 Samas, lk 7.

8 Vt: Kalevipoja Muuseum: https://www.kalevipojakoda.ee/et/kalevipoja-muuseum

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: