Sten Lassmann tõdes, et instrumentidega saab linnuhääli jäljendada võrdlemisi vähe ja sel juhul on tegemist nomatopöa ehk helijäljendusega.

"Siin on puht füüsikalised põhjused ka – linnuhäälte helispekter on ääretult palju komplitseeritum kui ta meile tundub ja kordades komplitseeritum kui igasugune pilliheli. See on tähtede muusika, mida me ei tajugi," sõnas Sten Lassmann.

Samas ikkagi heliloojad tõesti võimalusel imiteerivad linnuhääli, lisas Peep Lassmann. "Paljud on tihtilugu kujunditena kasutanud erinevate lindude hääli ja juba prantsuse klavessinist Rameau on palaldanud kana jm lindude hääli."

Kui seda tehakse, siis teadusliku täpsusega, mis tähendab selles kontekstis, et on võetud kindel linnuliik, keda imiteeritakse orkestris või klaveri peal. "See on mingi määral võimalik ka kasutades kaudseid võimalusi – harmooniaid, tämbreid jne. Aga selge on see, et põhimõtteliselt seda teha ei saa," tõdes Peep Lassmann.

"Kui me lihtsustame seda, siis on teooria, millele tõendusmaterjali napib, aga et ka kogu klassikalise muusika sümbolteos nr 1, Beethoveni 5. sümfoonia, on saanud oma põhimotiiviks inspiratsiooni mitte saatuse koputamisest, vaid talvikese laulust," tõi Sten Lassmann välja.

Peep ja Sten Lassmann on mõlemad ka linnuhuvilised. Sten Lassmann märkis, et seda üritatakse sageli väita, et tema hea linnuhäälte eristamise võimekus tuleneb sellest, et ta tegeleb muusikaga.

"Ma vaidlen vastu, et see tuleneb sellest, et ma juba lapsepõlves õppisin linnuhääled selgeks. Kõrvalt vaadates võib tunduda, et muusikaga tegelemine aitab, aga me mõlemad tunneme väga laia ringkonda inimesi nii muusikute kui ka loodusmeeste seas ja raske on sellist korrelatsiooni leida," selgitas Sten Lassmann.

"On lihtsalt inimesi, kes on nende linnuhäälte peale käpad ja kes on varem hakanud õppima seda asja ja pikemat aega sellega tegelenud. See on omaette maailm," lisas ta.