Arvustus. Põhjani läbipaistev ja soe Jalmar Vabarna

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Jalmar Vabarna Autor/allikas: Sven Tupits

Uus plaat

Jalmar Vabarna

"Id"

9/10

Täpselt viis aastat tagasi ilmunud Jalmar Vabarna esimese sooloplaadi "Minapilt" arvustuses olen kirjutanud, et kui vaid akustilisel kitarril baseeruv instrumentaalalbum võib osutuda üsna ruttu pisut ühekülgseks ja ehk igavakski, siis Jalmari plaadiga seda ei juhtu. Seda seetõttu et ta ei lasku väljapaistvalt hea kitarristina edvistamisse peenekoeliste mänguvõtetega. Tema muusikas jääb alati esiplaanile meloodia ning esituse orgaanilisus.

Kõik eelnev iseloomustab ka Jalmar Vabarna äsjailmunud albumit "Id". Küll aga tundub "Id" "Minapildiga" võrreldes olevat veelgi julgem ja mängulisem ning seega ka kirkam ja mitmekülgsem. Samas ei muuda see julgus ja mängulisus muusikat kergekoeliseks või pealispindseks, pigem on Jalmari loomingus üha enam aimata hästi läbi tunnetatud meeleolusid ja püüdu ümbritsevat näha ja muusikas süvitsi väljendada. Kui muusika puhul saab rääkida mõttetihedusest, siis "Id" puhul on see kindlasti olemas.

Esmapilgul tekitas album natuke ka kõhklusi ja seda kahel põhjusel. Esiteks kaveri tõttu Singer Vingeri igivanast ja üldtuntud lööklaulust "Kodusõda" – peast käis läbi mõte, et kas selles pole kergemeelsevõitu taotlust muusikakuulajale silma teha ja talle meeldida. Aga kuna pala akustiline instrumentaalseade on igati maitsekas ja väljapeetud, ei ole sellele midagi ette heita. Ehk vaid nii palju, et kas selle pärast mõni Jalmari originaalpala liiga kergekäeliselt albumilt välja ei jäänud?

Teine küsimusi tekitav moment on inimhääle kõlamine põhimõtteliselt ainult kitarrimuusikat pakkuval plaadil. Kui albumi lisapalas "Villemile" mõjub kuskil taustal plaksutav ja laulev laps hästi sümpaatselt, sest ta ei tungi esile, vaid lisab loosse mingi oma avardava dimensiooni, millele nime ei tahaks ega vist oskakski anda, siis "Õhtu iluga" on veidi teine lugu. Nimelt osutub see duett Marianne Leiburiga albumi kui muusikalise ja mõttelise terviku seisukohalt mõneti võõristavaks. Asi pole sugugi konkreetses lugulaulus – tegemist on kahtlemata õnnestunud salvestusega jne –, ent ülejäänud "Id" muusika kõrval on selle osakaal liialt suur, et mõjuda kerge aktsendina, nagu seda on eelpool mainitud "Villemile".

Kuid sellest hoolimata on tegemist igati heatasemelise ja meeldiva albumiga, mis oma nappuses ja vahendituses on selge, peaaegu põhjani läbipaistev ja soe. Ehk siis suurepärane muusikaline kaaslane raugeteks suveõhtuteks valges aiapaviljonis pokaali vahuveiniga.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: