Kuidas kõnetab George Orwelli 1949. aastal ilmutatud tulevikudüstoopia "1984" publikut aastal 2021, Karl Laumetsa lavastuses? Esmamuljeline kiirtõdemus: ekraanide tähendusväli ja võim on veelgi totaalsem. Peategelane Winston Smith (Robert Annus) üllatub siiralt, et on olemas ruume, kus puudub ekraan – või et ekraani on võimalik välja lülitada! See ei viita ainult tõigale, et ekraanid meid jälgivad, vaid ennekõike "vabatahtlikule" ekraanisõltuvusele. Ma pole lugenud Robert Icke ja Duncan Macmillani dramatiseeringut (2014), aga näib loogiline, et nutiseadmed on sinna sisse kirjutatud. Siiski mõjub lavastuse raam, kus Võõrustaja (Hannes Kaljujärv) kutsub korrale nooremaid ekraanisõltlasi, lööva lisandusena siin ja praegu. Seejuures õnneks pisut koomilisena, masendav düstoopia huumorit ju väga ei talu.

Kammivabriku hiigelsaali täidab hallus. Kristjan Suitsu stsenograafia on ahistav, ilmetu, mänguliselt dünaamiline. Ekraan lava kohal jõuliselt domineeriv (videokunstnik Epp Kubu). Otsus, et Winstoni ja Julia (Maria Annus) kohtumisi näeb publik mustvalgel ekraanil, muudab nende armastuse (???) ebatõeseks, pühib lootuseriismed, et on võimalik pääseda jälgimise alt. Armastusloole antakse laval aega, see liin kehtestab end enam kui vaimukas uuskeel või ajaloo ümberkirjutamise, mälestuste tsenseerimise teema. Aga Julia ja Winstoni ekraanikohtumiste rõhutatud võõritus, mängumaneeri jahedus ja kiretus tühistab tunded niikuinii. Publikul ei lasta tegelastele kaasa elada, kaasatundmisest rääkimata, mis omakorda muudab ükskõikseks reetmise suhtes. Tuksatama paneb südame vaid antikvaar Charringtoni (Hannes Kaljujärv) reetlikkus, see mees on mälestuste hoidja, kes viivuks äratas usaldust.

Hüpnotiseeriv atmosfäär tekib tänu distantseeritusele. Näitlejad loovad painajaliku, ebahea keskkonna. Paar meeleolukontrasti siiski: Marika Barabanštšikova (Winstoni ema jt) leebes lauluüminas; Ott Sepa Parsonsi püüdlikus sinisilmsuses, kramplikus enesekaitses.

Olen näinud ka Jaan Kiho lavastust "Anno Diaboli" (Munev Aine, 1989), ei mäleta muud kui piinatava Winstoni karjeid ja krampe. Piinamine teatrilaval ei saagi olla sama mõjuv kui raamatut lugedes, kujutlusvõime kaudu. Gert Raudsep mängib kuri-geeniust O'Brienit veenvalt, ta monoloog saali vahekäigus on üks vinge moment. Mängu laiendamine publiku territooriumile toimib ka vihkamisminutites. Piinamise muudab võikaks ekraanikaadrite vilkuv kaos – Winstonis surmahirmu äratavad rotid seevastu on valged ja nunnud. Mitte suured, pruunid, jälgid, kuigi katselooma kujund toimib.

Robert Annuse habras, pealtnäha sümpaatne, ent ka looritatult salapaheline ning ligipääsmatu Winston Smith ei kuuluta: ma armastan Suurt Venda. Ta viimane lause on suunatud otse saali: "Tänan teid." Keda? Meid? Miks? Mille eest?

Vastuseks puhkeb publik plaksutama. Otsemaid. Hingetõmbepausita. Masinlik aplaus. Õõvastav. Heaoimlik.