Karl Laumets on Vanemuise teatris kätte võtnud järgmise kirjandusmaailma hiiglase – George Orwelli. Lavastuse aluseks on Robert Icke'i ja Duncan Macmilliani dramatiseering, mille kontseptsioon lähtub hoopis romaani lisast nimega "Uuskeele põhialused"."Aga kui lisa on kirjutanud keegi, kes on lugenud romaani kunagi tulevikus ja lisanud selle juurde need ajaloolised kommentaarid keele kohta, mis see romaan siis nende maailmas on?" küsitakse lavastuse kavalehel.

Küsimus on intrigeeriv ja asetab Winston Smithi loo uue raami sisse – tulevikku, aastasse 2050, kus Võõrustaja (Hannes Kaljujärv) loeb ette väljanoppeid romaanist sinistes parteitunkedes inimestele. Samal ajal istub Winston (Robert Annus) laua teises otsas ning kirjutab kreempaberist päevikusse "1948?" Kaks aega ning kaks tegelaskonda põrkuvad omavahel, neid ühendamas vaid vastamata küsimused olevikust ja minevikust. Tuleviku inimesed aga julgevad küsida; julgevad kahelda, kas see kõik ikka oli nii. Eklektilised repliigid ja episoodid romaanist sulanduvad lõpuks kokku ühtsesse tegevustikku, kommenteerijad kaovad ja Winstoni lugu algab.

Publik surutakse Orwelli rõhuvalt tumedasse maailma juba saali sisenedes. Istekohad on kolossaalses 28-realises saalis sisuliselt külg-külje kõrval ning isiklik ruum on taandatud miinimumini. Anonüümne inimpeade mass vaatab alla kaugusesse, ühetooniliselt hallile lavale, mida ilustavad vaid paar lauda ja arhiivikappi. Lava kohal kõrgub massiivne ekraan, kus kantakse live-esituses tegevustikku üle ning kuigi saali mastaapi arvestades on sel kahtlemata praktiline väljund, on ekraanil veelgi olulisem sisuline funktsioon.

"Suur vend valvab sind" ei ole Orwelli maailmas vaid sõnakõlks: igas ruumis, koridoris, avalikus kohas ja varjatud metsasalus on peidetud mikrofonid ja teleekraanid. Nii on ka Laumetsa lavastuse ekraan ennekõike jälgimisseade, mille kaudu edastatakse argiseid stseene tõeministeeriumi sööklast ning intiimseid episoode Winstoni ja Julia (Maria Annus) vahel. Just viimaste puhul torkab silma ekraani tekitatud ebameeldiv lähedus, invasiivselt mõjuv privaatsuse puudus, mis kombineerituna mustvalge filmi noir-esteetikat meenutava stiiliga tekitab kummastava tunde, justkui vaataks midagi keelatud või häirivat.

Winstoni ja Julia suhe ei ole emotsionaalselt kaasahaarav ning jääb näitlejate võõritusliku mängu tõttu kaugeks. Winston Smith ise on staatiline ja vaoshoitud ning ehkki miimika stoilisust võib teosega põhjendada – liigne emotsioonide väljanäitamine oleks klassifitseerunud ilmeroima alla – tõstatab Winstonis toimuvate muudatuste vähesus ikkagi küsimärke. Lavastuse lõpus näis ta suuresti samasugune kui alguses, jätkuvalt eksinud ning vales kohas; jätkuvalt sinisest massist pruuni särgiga eristuv ning tema emotsionaalne kaar skeptikust ja mässajast kuuleka parteiliikmeni, kes näeb nelja sõrme asemel viit, jäi poolikuks. Selle tulemusel ei läbinud ka lavastus neid emotsionaalseid vaheasteid, mida oleks ehk oodanud, ja Winstoni moraalne teekond ei hakanud lugu kandma.

Dramatiseering ja kunstnikutöö lisavad siiski huvitavaid nüansse, mida originaalteoses ei olnud. Kui teinekord võivad olla viited nutipõlvkonnale ja liigsele sõltuvusele tehnoloogiast moraliseerivad või teemana üleüldse ära leierdatud, siis Vanemuise lavastuses mõjuvad telefoniekraanid teravalt ja elegantselt. Sellest teemast ei räägita, seda näidatakse väikeste vihjete, käeliigutuste ning üksikute repliikide kaudu, mis seovad Orwelli maailma 21. sajandiga ning suunavad küsima, kuivõrd oleme me kindlad, et me täna, enda teadmata, sellises maailmas ei ela. Mille varjus eksisteerivad need peidetud mikrofonid ja ekraanid praegu? Kas Suurt Venda on üleüldse vaja, kui inimkonda tervikuna haarab aina suurem soov enda elu salvestada ja jagada? Raske on peast heita O'Brieni (Gert Raudsep) läbilõikavat kaamerasse suunatud pilku ja tõdemust, et rahvas ei hakka mässama mitte kunagi, kuna nende pilgud ei tõuse ekraanidelt piisavalt kauaks, et näha, mis nende ümber tegelikult toimub.

Kes otsib tuge rahvavaenlaste tuvastamisest, kes enda tööst arhiiviosakonnas, kes ei lase end üldse reaalsusest segada ja laulab südamlikult mõttetusi, mida tõeministeerium talle ette söödab… Episoodiliste kõrvaltegelaste kaudu düstoopiline ühiskond elustub ning värvikad ja karikatuursed tegelased nagu Ott Sepa üdini õigeusklik Parsons või Maarja-Johanna Mägi verejanuline laps demonstreerivad erinevaid inimlikkuse vorme, mida Okeaaniast veel leida võib.

Eriti säravalt jääb silma Kaarel Pogga Syme, kes oleks justkui otse raamatu lehekülgedelt lavale astunud ning on geniaalne vaste sellele kilavate silmade ja kiirete sibavate liigutustega putukalikule inimtüübile, keda partei töökultuur näib soosivat. Samal ajal kehastab eesti teatri raskekahurväkke kuuluv Gert Raudsep O'Brieni rollis partei suurust ja vältimatut võimu, olles Winstonist alati kaks sammu ees ja peajagu kõrgem. O'Brien on justkui inkvisiitor ja pihiisa ühes isikus, kes kasutab omaenda inimlikkust ja tervet mõistust, et seda teistest välja tõrjuda; eemaldada viga süsteemist.

Tegu on kahtlemata intelligentse lavastusega, mis ei mängi end sugugi nii lihtsalt kätte kui võiks arvata. Dramatiseeringus tõstatatud küsimused Winstoni autentsuse ja olemasolu kohta jätavad palju küsimusi vastamata ning pakuvad mõnusat peamurdmist, asetades loo ühtlasi suuremasse aegruumilisse konteksti. Samal ajal jääb kogemus tervikuna pigem intrigeerivaks mõtteharjutuseks kui immersiivseks elamuseks.

Winstonist tekkiv emotsionaalne distants ei jäta kaasaelamiseks palju ruumi, kuid selle asemel suudetakse lavapaigutuse, ekraani rusuva läheduse ning Kristjan Suitsu kunstnikutööga, mida peab ise nägema, düstoopilise ühiskonna tundetooni üsna hästi tabada. Nii näib ka kontseptuaalselt vale öelda, et lavastus oli nauditav. Selleks on Orwelli maailmas liiga palju isoleeritust, rõhutust, külmust.