Aleksander Tsapov: Eestis on väga head ja ka väga halba kultuuriajakirjandust

Aleksander Tsapov asub Müürilehe peatoimetajana ametisse augustis
Aleksander Tsapov asub Müürilehe peatoimetajana ametisse augustis Autor/allikas: Maria Arusoo/Müürileht

Augusti algusest asub Müürilehte juhtima senine kultuuritoimetaja Aleksander Tsapov. Müürilehe toimetus võttis kolleegi pihtide vahele ja uuris, mis puust värske peatoimetaja tehtud on.

Mis oli viimane raamat, mille lugemist sa tõeliselt nautisid?

Angela Nagle'i "Kill All Normies: Online Culture Wars from 4chan and Tumblr to Trump and the Alt-Right" (2017). Raamat sattus minu kätte juhuse tahtel, ehkki usun, et oleksin selleni varem või hiljem ikka jõudnud, sest kirjastuse Zer0 Books tegemistel hoian üldiselt silma peal. Müürilehe maikuise õudusenumbri tarvis läksin ühel hommikul Eha Komissaroviga Kadriorgu kohtuma, saime Kumu ees kokku ja Ehal hüppas kotist välja nimetatud raamat kommentaariga stiilis, et tõin sulle raamatu, loe seda, seal räägib nendest asjadest, mis on päriselt õudsed. Nagu pealkirigi reedab, kaardistab autor interneti subkultuuride ja mürgiste kultuurisõdade arengulugusid, à la "gamergate", 4chan või transgressiivsed meemitrendid. Väga tore oleks, kui keegi viitsiks ja oskaks ka Eestis mõne sellelaadse uurimuse ette võtta.

Mis on sinu kolm eelistatuimat uudistekanalit?

"Eelistatuimat" on palju öeldud. Uudiseid loen nendest vähestest kanalitest, mis meil Eestis neid pakuvad, ehk ERR, Delfi ja Postimees. Kusagilt peab uudiseid saama ja paraku neid pakkujaid eriti palju pole. Aeg-ajalt loen vanast harjumusest ka oma eelmiste kodumaade uudiseid ehk näiteks The Guardiani, Folha de S.Paulot ja Le Monde'i / Libérationi, kuigi minu äärmuseni fragmenteerunud meediaharjumusi siin kuidagi kokku võtta ei ole mõtet.

Instagram vs. TikTok vs. trükimeedia – kas üks välistab teist?

Minu jaoks ei välista, aga kindlasti on inimesi, kelle jaoks välistab. Neil on eri funktsioonid ja eesmärgid, isegi kui nad võistlevad sagedasti samade silmapaaride tähelepanu nimel. Eks ta ole naljakas, kui trükimeedia üritab teha näiteks paberil TikToki või siis, vastupidi, keegi püüab avada Instagramis oma ajakirjandusmaja. Aga noh, elame hübriidsuse ajajärgul ja kõike võib ju teha.

Kas võib oodata, et Müürileht liigub lähemale Kroonikale ja/või Õhtulehele?

Kui sõnastada küsimus ümber, et kas Müürileht hakkab kirjutama sellest, kuidas tuntud laulja nautis täiel rinnal külmutatud pitsat või mis on kuus üllatavat kohta, kust puuki otsida, siis vastus on mõistagi ei. Kroonika teeb ajakirjandust hoopis teiste vahendite ja arusaamadega, olles, sarnaselt oma lugematute liigikaaslastega mujal maailmas, lihtsalt kasutatud tualettpaberirull, mille nn kuulsad ja rikkad ukse taha jätavad ning millest siis lugejad oma unistusi ehitavad. Las Õhtuleht ajab oma asja, sama puuderkreemi me kasutama ei hakka. 

Kus on Müürileht aastaks 2035?

Kui ma oleksin futuroloog, siis vastaksin, aga futuroloog ma ei ole. Vaatame jooksvalt, kuhu me maailmana liigume; adapteerume ja proovime ka ise aktiivselt selle tuleviku kulgu mõjutada.

Mida saab teha kultuuriajakirjandus, et takistada Eesti driftimist ekreikke kultuurilise ülemvõimu pärusmaale?

Seda tehakse osaliselt juba praegu ehk siis vahendatakse maailma ja Eesti kultuuri tema paljususes ning vastuoludes. Kindlasti aitaks kaasa, kui kultuuriajakirjandus loobuks oma sõltuvussuhtest meesgeeniuste tüpaaži portreteerimisel ja ülistamisel. Eestis on väga head kultuuriajakirjandust ja on väga halba – sellist, mida lugedes, vaadates või kuulates tahaks peast kinni haarata. Peatage dekoratiivne hõllandus, pugemine ja ignorantsus! Vastasel juhul muutubki kultuuriajakirjandus lihtsalt validooliks, mida pärast õhtusööki rahustina võtta, kui mõni poliitonkel on esinenud deliiriumit meenutava sõnavõtuga. 

Mis sa arvad, mida on praegustel kahekümneaastastel Eesti ühiskonnale õpetada?

Ma hea meelega ei kastitaks inimesi nende sünniaasta alusel, sest õpetada saavad pigem indiviidid kui abstraktne põlvkond. Kahekümneste seltskond on täpselt sama kirju kui ülejäänud ühiskond. Praegune kahekümneste põlvkond surub oma soovid ja tahtmise pikaajalise siirdena läbi niikuinii, hoolimata sellest, kas parasjagu sooja päikese all peesitav vanem seltskond tahab seda või mitte. Mida aga tasub neilt alati õppida ja mitte unustada, on nende valmidus minna läbi seina, idealism ja kartmatus riskida. Isegi kui seda ei soovita tunnistada, muutuvad inimesed üldjuhul keskeale lähenedes küünilisemaks ja alalhoidlikumaks ning see tõmbab kõigil mojo maha.

Millal kogesid viimati kultuurilist katarsist?

"Katarsis" on minu isiklikus sõnaraamatus tabusõna. Nagu paljusid sõnu ajaloos, on "katarsist" liiga sageli väärkoheldud ja ma olen ta rahule jätnud. Aga viimatine tugev pauk oli eriliselt kuumal 18. juunil, kui sõitsin autoga Tartust Tallinnasse ja panin maanteelõigul, kus lubatud kiirus on 120 km/h, auto helisüsteemi proovile Marcel Dettmanni kureeritud Spotify esitusloendiga. Kiirus ja hea muusika sobivad omavahel eriliselt hästi kokku. Kohe näha, et Marcel Dettmannil on muusikalist oidu, sest ta veetis oma lapsepõlve Ida-Saksamaal. Defitsiit võib sünnitada palju kurja, aga võib tekitada ka erilise nälja igasuguste intensiivsete kogemuste järele, seda tean omast käest.

Millised on need nähtused popkultuuris, millest sa kunagi ei väsi?

Debiilsus, äärmuslik nartsissism, camp, Kraftwerk, Mike Tysoni tiiger, Liverpooli ründaja Robbie Fowler 1999. aastal äärejoone ninnatõmbamisega löödud väravat tähistamas, "Ameerika psühhopaat", vene keelde dubleeritud filmid, amen break, Desperado ehituse käekäik, megalomaanilised ideed, mis on olnud liiga suured, et realiseeruda, üleüldse sünteetilise ja liialdatult kunstliku pjedestaalile tõstmine. Popkultuur on ühtpidi tüütu ja paratamatu, kuid teisalt ka varjualune, kus leidub alati ruumi teatud sõgedusele. Mis teeb popkultuuri veel võluvaks, on kohatine raskus eristada andekaid ja töökaid täielikest aferistidest.

Kui sa saaksid viia oma kodukoha lähedal linnaruumis ellu kolm muudatust, siis mida sa teeksid?

Ütlen siis ära, et jutt käib Tallinnast. Esiteks tuleb lõpetada avaliku ruumi igavene kaaperdamine, muu hulgas Tallinna mereääre kontekstis! Mereäär peab olema kõigile, ilma et nad tunneksid, et peavad kellegi miljonivaadet ja -und segama. Iglupark, Porto Franco, Kalaranna Kvartal jne – seal võiks olla päriselt normaalne ühine linnaruum. Teiseks juba nõrkemiseni leierdatud autostumise vohamine ja rattainfra olematus – rattateed, rattamajad ja -parklad kortermajade juures, linnarattad jne. Kolmandaks loodan, et putukaväil päriselt tuleb ja sellest ei saa järjekordset projekti sarnaselt peatänavaga, millest jauratakse kümme aastat ja siis võetakse asi päevakorrast maha, sest kellegi huvi sõidab sellest üle.

Mis peab inimeste mõtlemises muutuma, et oleks võimalik ära hoida lähenevat keskkonnakatastroofi?

Mulle tundub (rõhutan sõna tundub), et me ei hoia seda nurga taga terendavat jama ära. Ma olen seda tulevikku juba näinud näiteks Guanabara lahe ääres Rio de Janeiros – sisuliselt väljasurnud elustikuga toksiline merelaht, mis koosneb prügist, raskemetallidest ja kütusereostusest. Aga selliseid kohti on maailmas tuhandeid. Me võime panna oma katusele päikesepaneele, loobuda lihast ja lendamisest, aga tegelikkuses peaksime oma mugavustes nii palju järeleandmisi tegema, et seda vabatahtlikult ei juhtu. Inimene tahab progressi, tahab paremat elu.

Mets või meri? Molutamine või rööprähklemine? 

Meri ja molutamine. Veel parem oleks ookean! Mulle meeldib seista ookeani ääres ja mõelda, et seal jookseb kahe eri planeedi piir. 

Kuidas kavatsed sisustada eesolevat puhkust?

Radikaalse molutamisega.

Toimetaja: Kaisa Potisepp

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: