Pärnu muusikafestivalil esineb Grammy-võitjast viiuldaja Joshua Bell

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Joshua Bell Autor/allikas: joshuabell.com

Sellesuvise Pärnu muusikafestivali üheks erilisemaks külaliseks on 53-aastane ameerika viiuldaja Joshua Bell, kes on võitnud oma tundliku ja virtuoosse mänguga südameid kogu maailmas ning kelle võõrustamine teeks au igale suuremale kontserdi- või festivalikorraldajale ükskõik millises maailma nurgas, kirjutas Mervi Kalmus ajakirjas Muusika.

Tema peaaegu neljakümne aasta pikkune karjäär kontserdisaalide laval ja salvestusstuudios on olnud erakordselt viljakas ja stabiilne ning toonud talle nii Grammy, Emmy kui ka Gramophone'i auhinna, lugematutest ülivõrdes arvustustest rääkimata. Võibolla ei olekski vale väita, et Belli Stradivariusel mängitud helid on teinud temast kõige tuntuma ja imetletuma viiuldaja praeguses maailmas üldse.

Metroo

Kui trükkida Google'i otsingusse fraas "Joshua Bell metro", pakub Google lugemiseks lahkelt 11 700 000 artiklit. Vist ei ole ühtegi teist klassikalise muusika eksperimenti, mis oleks üle maailma nõnda palju tähelepanu ja heldinud lugejaid saanud kui Belli metrooeksperiment. Ja õigusega.

Ettevõtmise korraldas ajaleht The Washington Post, kelle palvel ja valvsa reporteripilgu all Joshua Bell ühel 2007. aasta jaanuarihommikul, nokkmüts peas ja must pusa seljas, Washingtonis L'Enfant Plaza metroopeatuse võlvialuses kolmveerand tunni jagu viiulit mängis. Kavas oli tol päeval Bach, Massenet, Schubert, Ponce ja veel paar teost, mida sündmust kajastanud The Washington Posti ajakirjanik oma esimeses artiklis ei maininud ja mille hiljem ära unustas. Belli sõber, dirigent Leonard Slatkin olla enne eksperimenti oma panused teinud, ennustades, et umbes 1000 hommikusest metrookasutajast jääb 75–100 inimest muusikat kuulama, neist pooled mõistavad kuuldu kvaliteeti ja muusik teenib selle tööotsaga kuulajatelt umbes 150 dollarit. Tuli välja, et ennustus oli liiga optimistlik. Ühe maailma tuntuima "tänavamuusiku" teenistuseks, kes mängis 3,5 miljonit dollarit maksval pillil, jäi 32,17 dollarit, 45 minuti jooksul möödus temast 1097 inimest, kellest jäi seisma 7, paar neist kauemakski kui minutiks-paariks. Päris anonüümseks Bell siiski ei jäänud, sest üks neist peatujaist tundis muusiku enne eksperimendi lõppu ära, kuulas teda kaks minutit ja ütles talle pärast tere. Kuid aplaus jäi sel korral saamata.

Südantliigutav lugu ühest maailma enim hinnatud viiuldajast anonüümse tänavamuusikuna leidis pärast eksperimenti tohutult lugejaid. Nii mõnigi inimene vaatas pärast seda lugu tänavamuusikuid ehk teistsuguse pilguga. Algupärase ajaleheartikli autor Gene Weingarten on hiljem igatahes tunnistanud, et saab veel aastaid hiljemgi kirju lugematutelt pastoritelt, rabidelt ja imaamidelt, kes talle oma jutluste tekste saadavad, kus räägitakse Belli näitel imedest igapäevaelu keskel ja oskusest erilisi asju tähele panna. Aga eksperiment sai 2014. aastal ka järje, kuigi seda ei ole nii laialdaselt kajastatud. Tolle aasta septembris naasis muusik samasse metroopeatusesse, kuid sel korral oli esinemist enne reklaamitud, nii et kuulajaid oli mitu tuhat – nii palju, kui neid sinna metroo võlvialustesse mahtus. Bell nokkmütsi enam ei kandnud, seljas oli tal viisakas triiksärk, kaasas terve kammeransambel ja ka aplaus oli soliidne. Muusiku jaoks kindlasti kodusem õhkkond.

Kujunemistee

Joshua Belli tee publikust tulvil kontserdisaalide ja metroojaamadeni algas varases lapsepõlves. Ta on rääkinud ühest mälestusest ajast, mil ta oli 3- või 4-aastane. Ta olla võtnud kummipaelu, neid oma magamistoas riidekapi sahtlinuppude külge kinnitanud ja sahtleid avades ning sulgedes "kummikeeltega" erinevaid helikõrgusi otsinud ja püüdnud mängida niimoodi tuttavaid laule ja palu, mida oli kuulnud oma ema klaveril esitamas. Heli ja muusika tekkimise ime võlus teda nii varakult ning kui tema vanemad lapse kummipaelamängu avastasid, oli otsus kiire tulema: "Talle on viiulit vaja!" Bell mõtiskleb: "Muusika on maagiline asi. Olen erakordselt õnnelik, et mulle tutvustati muusikat varases lapsepõlves – nüüdseks on sellest saanud mu elu –, sest selle kaudu on võimalik väljendada tundeid ja inimhinge, maailma ning universumi sügavust viisil, mida oleks raske samaväärselt sõnadesse panna. Vahel, kui juhtume kuulma suurepärast muusikat, resoneerub see millegagi meie hinges ja meil on tunne, justkui saaksime maailmast veidi paremini aru."

Hilisemast lapsepõlvest on Bellil meeles prestiižne Meadowmounti pillilaager New Yorgis, kus kunagi olid õpetanud ka Itzhak Perlman ja Pinchas Zukerman. 11-aastase lapse jaoks oli tegu silmi avava ja maailma avardava kogemusega, kus muusikast sai hingamise ja elamise viis. Keegi andis talle laagris kuulata Jascha Heifetzi salvestisi, mida Bell õhtuti pärast tulede kustumist pleierist kuulas, tekk üle pea. "See oli esimene kord, kui kellestki sai minu jaoks muusikaline kangelane, ja kui ma hakkasin muusikat kuulama lihtsalt kuulamise naudingu pärast," on ta aastaid hiljem meenutanud. Ja kuigi ta on ühes hiljutises intervjuus väljendanud siiani kestvat frustratsiooni selle üle, et ta vanemad ei palunud tal kunagi ühtegi klaveritundi võtta – klaver jäi tema õe pilliks –, oli instrumendi valik ilmselgelt õige, sest kummipaelamängust kulus vaid kümme aastat, et imeandekas laps mängiks koos Philadelphia orkestriga – 14-aastane Bell debüteeris solistina ning orkestri ees dirigendipuldis seisis Riccardo Muti. Juba 17-aastaselt järgnes sellele Carnegie Halli debüüt St Louisi sümfooniaorkestriga. Bell jätkas viiuliõpinguid Indiana ülikooli Jacob School of Music juures, kust teenis 22-aastaselt artistidiplomi. Järgnevate aastakümnete kuulsaid lavapartnereid nii orkestrite kui dirigentide näol on nii palju, et neid ei jõuaks siinkohal üles lugeda. Ja vast ei ole vajagi, sest juba toodud näited teismeea saavutustest kõnelevad ilmekalt tema tähelennu peadpööritavast kaarest.

Mitte ainult traditsioonid

Kuid hoolimata klassikalise muusiku teest selle parimate ja väärikaimate traditsioonide raamistikus õhkub Bellist ka omapead kõndiva kassi isepäisust, kes rangetest žanripiiridest suuremat ei pea. Nii on ta näiteks teinud kaastööd filmidele – neist kõige kõrgema tunnustuse on pälvinud mängufilm "The Red Violin", millesoundtrack'i Bell sisse mängis ja mille eest võitis helilooja John Corigliano 1999. aasta Oscarite jagamisel parima filmimuusika kuldmehikese (auhinda vastu võttes tänas Corigliano oma kõnes Belli selle eest, et too oli filmis viiulit mänginud "nagu jumal"). Muude filmide hulka, mille helindamisele ta on kaasa aidanud, kuuluvad näiteks "Ladies in Lavender", "Angels & Demons", "Defiance" jt. Kõnekas on ka fakt, et kuuest korrast, mil Bell on Grammy auhinnale nomineeritud, on neist vaid kolm olnud puhtalt klassikalise muusika esitamise/salvestamisega seotud, teised kolm on kuulunud n-öcrossover'i kategooriasse, kus segunevad orgaaniliselt klassika ja pop. Harvad ei ole pildid Joshua Bellist filmide esilinastustelt ja muudelt sotsiaalse elu sündmustelt, pokaal käes, Hollywoodi näitlejate ning poplauljatega poseerimas. Tundub, et tema loomulik sarm ja kompleksivaba koostöö erinevate muusikažanride ja elualade esindajatega on teinud temast oodatud külalise ja hinnatud kaastöölise filmi-, teatri- ning muusikamaailmas laiemalt.

Ka palju kajastatud metrookontsert saab teise tähendusvarjundi, kui panna tähele Belli sotsiaalset närvi ja igikestvat püüdu muusikuid publikuga orgaaniliselt siduda. Küsimuse peale, milline on olnud tema kõige ebatavalisem kontserdi andmise koht ja kogemus, jutustab ta sellise liigutava loo: "Kord pidin andma kontserdi Washingtonis kuid lumetormi põhjustatud elektrikatkestus kontserdisaalis sundis kontserti viimasel hetkel tühistama. Ma ise olin olnud päeval kontserdisaalis harjutamas ja hakkasin just lahkuma, arvates, et mulle oli sülle kukkunud vaba õhtu. Hoonest väljudes sattusin aga fuajees umbes 50 muusikasõbra sekka, kes olid põlvini ulatuvat lund trotsides siiski kontserdimajja saabunud. Üks naisterahvas oli kolm tundi kõndinud lihtsalt selleks, et avastada, et kontsert oli viimasel hetkel ära jäetud. Nii mängisin neile sealsamas pimedas fuajees üksinda, ilma klaverisaateta, sest fuajees ju klaverit polnud. Neist 50-st sai minu elu kõige tänulikum kontserdipublik."

Mõeldes viisidele, kuidas klassikalist muusikat inimestele lähemale tuua ja omasemaks muuta, mõtiskleb Bell: "Mulle meeldib, kui muusiku ja publiku vahel on võimalikult väike distants. See on ka põhjus, miks mulle meeldib kuulata koduseid kammerkontserte ja neil mängida. Sellistes oludes saavad muusikud publikuga rohkem suhelda, võibolla selgitada oma unikaalset nägemust mängitavast muusikast – eriti kui tegemist on paladega, mis ei ole kuulajatele tuttavad. Ja kontserdikorraldajad peaksid pidevalt otsima uusi võimalusi, kuidas jõuda noorema põlvkonnani – lühemad kontserdid, "teksapükste kontserdid", ebatraditsioonilised kontserdipaigad –, ilma et lahjendaksid või labastaksid muusikat ennast."

Järgmine põlvkond

Belli kodus kasvab kolm poega, kes tegelevad vastavalt viiuli-, klaveri- ja tšelloõpingutega, nii et tema hool noorema põlvkonna muusikalise hariduse ja harituse pärast on arusaadavalt väga isiklik. Kuid soov anda edasi õpitut ja kogetut ning innustada noori püüdlema muusikaliste kõrguste poole on siiski laiem ja sarnaselt paljude oma ala tippu jõudnud professionaalidega omane ka Bellile. Nii on Bell kasutanud oma tuntust selleks, et esitada noorte heliloojate teoseid, näiteks 2007. aastal tellis ta 15-aastaselt heliloomingu talendilt Jay Greenbergilt viiulikontserdi, mille sama aasta lõpus Carnegie Hallis ise ette kandis. Lisaks sellele on Bell alates 2007. aastast olnud Indiana ülikooli Jacob School of Music juures kirjas õppejõuna, kuigi ülemäära palju aega tal elava kontserditegevuse kõrval õpetamisele pühendada ei ole. Kuid kes palju teeb, see ka palju jõuab – üks Belli südameasju on abistada vähekindlustatud perede lapsi. Nii on ta juba aastaid olnud aktiivne liige ühingus, mis aitab noortel, kes võibolla muidu klassikalise muusikaga kokku ei puutukski, saada kunsti- ja muusikaharidust ning toetab neid instrumentide soetamisel. Kogu selle haridusalase tegevuse taga on näha tema enda minevikukogemust suurepäraste õpetajate ning innustajatega. Alates sihikindlast emast kuni oma õpetaja Josef Gingoldini ja õpingukaaslasteni Indiana ülikoolis on teda kogu elu ümbritsenud annet ja pühendumist toetavad inimesed. Nüüd saab ta osa sellest saadud heast teistele edasi anda.

Elu pandeemia ajal

Nii nagu kõiki teisigi elava kontserttegevusega muusikuid, lõi ülemaailmne haiguspuhang tugevalt ka Belli elurütmi ja plaanide pihta. Reisid jäid ära, kontserdid ja salvestusplaanid lükati tundmatusse kaugusesse edasi. Kuid inimese jaoks, kes aastas 200–250 päeva kohvri otsas elab ja reisimisvirvarrist üldiselt mõnusat adrenaliini ammutab, andis pausile pandud elu võimaluse oma Manhattani-lähedases kodus perega kvaliteetaega veeta viisil, mida tavalises elurütmis kunagi endale lubada ei oleks saanud. "Praegune olukord on lubanud mulle aega, et taas kord läbi mõelda oma suhted laste, abikaasa ja muusikaga. See on muutnud mu perspektiivi töötamise ja harjutamise osas, andnud võimaluse tegeleda sisekaemusega," ütleb Bell. "Olen juba aastaid rääkinud sellest, et tahaksin võtta korraliku kuuekuulise sabatipuhkuse ja teha asju, mida olen nüüd olude sunnil teinudki. Aga alati leidus põhjusi, miks puhkus edasi lükata; nüüd seda enam edasi lükata ei saanud ja nii olengi olnud sunnitud korralikult puhkama." Kuid lõpmatut puhkust ei ole tippmuusikutele ka mitte haiguspuhangute ajal ette nähtud –live'is üle kantavad ja väiksemas vormis salvestatud veebikontserdid kuuluvad iseenesestmõistetavalt ka Belli ellu.

Ja lõpuks taas muidugi ka päris publikuga kontserdid! Nii toobki üks esimesest pikematest kontserdireisidest ta juulis Euroopasse, peale Pärnu Muusikafestivali ka Ungarisse ja Šveitsi. Tundub, et vahepeal peagu peatunud kontserdi-masinavärk võtab taas tuure üles ja annab sellega paljudele muusikasõpradele võimaluse nautida taas kord Joshua Belli võrratut muusikat.

Kasutatud allikad: Classic FM, Forbes 30.08.2020 (Jane Levere), The Washington Post 08.04.2007 (Gene Weingarten), Violinist.com 25.10.2019 (Laurie Niles), Mother Jones 06.2011 (Michael Mechanic), The Guardian 02.01.2017, The Washington Post 14.10.2014 (Gene Weingarten), Observer 19.11.2013 (Matthew Kassel)

Toimetaja: Kaisa Potisepp

Allikas: Muusika nr 7 2021

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: