Teater Must Kast on üle mitme aasta naasnud Põlvamaale, Eesti maanteemuuseumisse, kus mängivad musta komöödiat "Pidu katku ajal". Suvelavastus ootusi ei peta ning pakub Mustale Kastile omaselt laulu, tantsu, pillimängu ning lõputustes kogustes musta huumorit.

Narratiivset lugu peolaua taga istuvatest inimestest otsida ei tasu. Selle asemel tuleks pilk heita 2019. aasta lõppu ja kurikuulsa 2020. aasta algusesse, kui Covid-19 pandeemia maailmas hoogu hakkas võtma.

"Pangoliin ja nahkhiir, neist algaski see kriis ...". Paul Piigi dramatiseering võtab humoorikalt ja kompaktselt kokku olulisemad Eesti koroonasündmused, ühiskondlikud debatid ning valusalt naeruväärsed konfliktid, mis seda keerulist aastat saatsid. Kuigi lugu on meil kõigil äsja läbi elatud, võidab publikus see, kes pandeemia-aja sündmusi jälgis ja mäletab; ilmselgete viidete kõrval üleriigilistele sündmustele leidub tekstis ka vihjeid ja nöökeid väiksematele vahejuhtumitele.

Poliitkorrektsus on aknast välja visatud ning igasugu moraalsed piirangud tühistatud. Trupi pilatule eest ei ole kaitstud keegi: oma jao saavad hiinlased, vaktsiinivastased, alternatiivmeditsiini pooldajad ning poliitikud. Kaija M Kalveti Kaja Kallas ning Kaarel Targo Mart Helme olid vaid üksikud kriisiolukorra juhid, keda armetult materdati. Puutumata ei jäänud ka Mailis Reps, Jüri Ratas, Tanel Kiik, Irja Lutsar ning teised. Samas ei hakanud poliitiline satiir domineerima. Kõige suurema tögamise osaliseks sattus ikkagi rahvas ning tavaliste eesti inimeste arvamused ja lahkarvamused, mis koroona ajal lõkkele lõid.

Sarnaselt Piigi ja Landbergi eelmise koostöölavastusega "Peks mõisatallis", kus lava kattis sõnnikut või muldpõrandat meenutav turbakiht, oli ka "Peos katku ajal" klassikaline puitlava maalähedasema ja pehmema alternatiivi vastu välja vahetatud. Liivakast moodustas erksa kontrasti trupi pidulike triiksärkide ja mustade viigipükstega. Liiva aga näitlejate ülikonnad ei kartnud. Lavastajatöös jätkati "Peksus…" välja joonistunud liini: lühikesi sketše saatis rohke groteski kalduv füüsiline koomika, stseenide vahele olid põimitud lustakad laulu- ja tantsunumbrid. Raho Aadla seatud liikumine väärib eraldi tähelepanu. Peaaegu terve lavastus oli koreografeeritud ning näitlejate mäng väga kehaline, võiks öelda, et isegi sportlik. Ka liivas püherdamine meenutas sünkroonitud rühmvõimlemist. Samas jäi silma näitlejate pidev pingestatus, valmisolek aina järgmiseks jõukatsumiseks, ikka uueks stardiks.

Lavastuse jooksul luuakse ja lõhutakse erinevaid leere, pidevalt võisteldakse ja võideldakse; küll poliitikute, erinevate eesliinitöötajate, pereliikmete või kolleegidena. Võistlusmomente toetas ka liivakastilava, mille kahes otsas näitlejad istusid, oodates enda hetke, et tulle astuda, publik vahemeestena nende vahel. Trupi enda sõnade kohaselt on neile oluline jääda neutraalseks, mitte võtta seisukohti ning lasta kõlada erinevatel arvamustel.¹ Selle taotluse võib lugeda realiseerunuks sedavõrd, et ükski leer end lõpuni ei kehtestanud ning kellegi arvamus peale ei jäänud. Sketšid kuhjusid, ununesid ning iroonia tühistas nii või teisiti igasuguse tõsiseltvõetavuse.

Kui esimeses vaatuses hoidsid aina pöörasemad süžeekäigud pinget üleval, siis teises vaatuses muutus kogu mürgel liialt ennastkordavaks. Sketšide uudsus oli kadunud, sündmuste ajaline lineaarsus laiali lagunenud ning emotsioonid olid naerust ja absurdist küllastunud. Teine vaatus ei toonud sisse ka oodatud tonaalset muutust ning lõpuks jõudis koguni häirima hakata, et ühelegi olulisele mõttele ei jäetud ruumi kasvada. Lavastuse jooksul võis tegelikult kohata päris mitut hinge puudutavat motiivi, mainides kasvõi stseeni lähisuhtevägivalla eskaleerumisest olukorras, kus kodu muutus sunniviisiliselt ühiskontoriks. Mõte aga lõigati läbi liiga ruttu, uus nali tuli peale, jälle oli vaja naerma hakata.

Naerda sai. Tõenäoliselt kõlas trupitööna valminud lavastuses iga viimne kui koroonanali, mida on võimalik välja mõelda. Tegu oli tõelise komöödiaga, mis publiku naerutamiseks ühtegi ust ei kartnud maha lüüa ning suveteatri repertuaaris domineerivate pool-humoorikate suhtedraamade kõrval mõjus "Pidu katku ajal" enda häbitu huumoriga igati värskendavalt. Kuueliikmelise meeskonna juhtimisel sai läbi joostud terve kriisiaja hulluste ja paradokside maantee ning võimatu oli mitte lasta end mõjutada päikeselistest, koguni elektrilise mängurõõmuga pakatavatest näitlejatest, kes publiku naerupisarate saatel võiduka lõpuni sprintisid.

¹ L. Süldre, Maanteemuuseumis etenduv "Pidu katku ajal" räägib kriisidest musta huumori kaudu. Allikas: "Aktuaalne kaamera"