Arvustus. Naine mitme nimega

Uuslavastus
Uuslavastus "Naine salamandri tähtkujust". Autor/allikas: Ain Paloson

Uuslavastus "Naine salamandri tähtkujust"

Lavastaja Madis Kalmet

Autor Kristiina Jalasto

Kunstnik Karmo Mende

Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov (Ugala teater)

Valguskujundaja Emil Kallas

Produtsendid Enno Must ja Elo Kallas

Osades Ursula Ratasepp, Jaune Kimmel, Markus Luik, Helgur Rosenthal ja Karl Robert Saaremäe

Jäneda Pulliteatri tänavune suvelavastus räägib Murast ehk Maria Ignatjevna Zakrevskaja-Benckendorff-Budbergist, Jäneda viimasest mõisaprouast. Skandaalse ja enigmaatilise naise elu saatsid seiklused ja ootamatused, kuid teda puudutavates kirjandus- ja filmiteostes on enim tähelepanu pööratud ikka armulugudele kuulsusrikaste meestega: inglise agendi Robert Hamilton Bruce Lockharti, vene kirjaniku Maksim Gorki ning inglise ulmekirjaniku Herbert George Wellsiga. Kristiina Jalasto kirjutatud näidend traditsiooni ei murra ning järgib ajalootruult naise samme armastuste leidmiste ja kaotamiste teekonnal.

Lavastus algab kolme teise mehe, Mura isa Ignati Pavlovitš Zakrevski (Helgur Rosenthal) ning tema kahe sõbra sisenemisega. Isa on purjus ning lapsehoidja Ducky (Jaune Kimmel) ilmselgelt ärritunud, kui krahv laseb kutsuda enda 6-aastase tütre sõpradele näitamiseks. Ootuspärane võimudünaamika loost, kus väiksena isa poolt mängukannina koheldud tütar hakkab täiskasvanueas oma teed rajama ning mehed iseenda leludeks muudab, aga kinnitust ei leia. Väike Mura (Ursula Ratasepp) naudib isa ja tema sõprade tähelepanu ning imetlust. Juba pisitillukesena helesinises siidkleidis luuletust lugedes on ta julge, isepäine ning ei karda midagi ega kedagi. Tekib aga küsimus, et kui juba lapseohtu neiu niimoodi käitub, kas lavastuses jäetakse ruumi ka naiseks kasvamisele ...

Mura elu jutustamiseks on välja valitud kümmekond pikemat ajaperioodi, mis katavad tegelase lapsepõlve, nooruse ning kõige tormilisemad sündmused täiskasvanud naise töö- ja armuelus. "Berjozovaja Rudka 1899", "Berliin 1910--1914", "Jäneda 1915". Muutustega ajas ja kohas aitab järge pidada aastaarvu ja linna täpsustav silt, lavakujundus jääb samaks. Luksuslik, kuid robustne antiikmööbel sobib sama hästi mõisasaali kui vene kommunistliku kirjaniku töötuppa. Mänguvõimalusi lisab lai valge baldahhiini meenutav tüllkardin, mis õrna suletud ringina lisab sensuaalsust, kujutades kord suletud Berliini kõrgseltskonna buduaari, teinekord armastajate peidetud nurgataguseid.

Suure osa loost moodustavad tagataustal möllavad tugevad poliitilised hoovused: esimene maailmasõda, oktoobrirevolutsioon, atendaadikatse Leninile, kommunistliku Venemaa sünd ning pidev hirm arreteerimise ees. Niivõrd suure ajalise raami katmine tähendab paratamatult, et kõigest näidatakse midagi, kuid mitte millestki ei näidata kõike. Murat kujutati kui haritud naist, aristokraati, seltskonnadaami, spiooni, venelannat, võrgutajat, ema ja armukest. Kõigist neist ning veel mainimata identiteetidest pandi sisse killuke, kuid süvitsi ei mindud ühtegi, kui siis vaid armukese omasse. Ehkki võib tunduda, et nii mitmekülgse naise puhul ei saagi midagi välja jätta, jäi siiski häirima, et dramaturgias puudusid selged ja tugevad valikud.

Ka Madis Kalmeti lavastajavõtetest paistis silma pigem ülevaatlikuse kui süvenemise taotlus. Juba algusest peale lõhkusid realistlikku mängulaadi monoloogid, millega Maria publikusse pöördus ja tegevust sisse juhatas, lünki täitis, enda tundeid jagas. Distantseeritust suurendasid ka paar-kolm muusikalist vahepala, mida kolm meesnäitlejat poolnaljaga esitasid. Huumor on teretulnud, kuid selline registrist välja hüppamine ei andnud lavastusele midagi juurde. Laiast ajalisest panoraamist ja distantseeritud lavastajavõtetest moodustunud tervik jäi emotsionaalsel skaalal kaugeks ning meenutas nii mõnigi kord pigem ajaloomaratoni kui psühholoogilist draamat, erandiks siiski armulugude saared, kus pikemalt peatuti.

Armulugudel oli lavastuses erinev kaal. Esimesena kohtus Mura Jäneda mõisahärra John Benckendorfiga (Markus Luik). Kiirelt alguse saanud abielu lõppes peaaegu sama rutakalt ning ehkki abikaasade vaheline dünaamika pakkus huvitavat pinget, hüljati see liin juba lavastuse alguses. Ka suhe H.G Wellsiga (Helgur Rosenthal) jäi üsna ühekülgseks. Rosenthali Wells oli küll joviaalne ja enda armastuses ülevoolav, kuid nende vaheline keemia ei tundunud flirdist, sõprusest ja füüsilisest ihast kaugemale ulatuvat.

Mura vahekord Maksim Gorkiga (Markus Luik) oli ristivastupidine, tegu oli pigem vaimse teineteiseleidmise ja partnerluse kui füüsilise armastusega. Luige Gorki oli huvitav ning usutav tegelane, kelles oli paras annus nii vene temperamenti, äkkviha ja armukadedust kui ka heatahtlikkust. Enda kehva tervise ja kõrge vanuse tõttu oli Gorki aga allaheitlik ja kibestunud, kuna ei pidanud end noore naise armastuse vääriliseks.

Kõige eredamalt tõusis esile armastusliin Robert Lockhartiga (Karl-Robert Saaremäe), keda on Mura eluarmastuseks peetud. Mura ja Lockharti lugu tõi lavastusse uue hingamise, pakkudes siirust ja emotsionaalsust ning eelkõige aega usutava suhtedünaamika ülesehitamiseks. Saaremäe roll oli väga veenev ning ehkki pole üllatus, et oma tüpaažilt nägusa ja saladusliku südametemurdja rolli hästi sobib, andis ta inglise spioonile juurde hinge. Lockhart, kelle elukutse eeldab pragmaatilisust ja kaalutletust, oli ühtlasi õrn ja tundeline, näidates välja nii hoolimist kui kahetsust. Ka Mura näitas enda tõelist palet just Lockhartiga ning stseen rongijaamas lasi ehk esimest korda tõsiselt välja tulla selle naise tugevusel ning kangusel; veendumusel, et ta ei lase end kellestki heidutada; et ta on selleks piisavalt tugev.

Lockharti ja Mura loos võeti esimest korda kasutusele kirjade lugemine. Olnud seni pidanud Ursula Ratasepa mängu tugevaks, üllatas mind see muutus, mille niivõrd väike võte sisse tõi. Esimest korda terve lavastuse jooksul tundsin, et lavastajal ning näitlejatel tõesti õnnestus hinge puudutada (riivatud oli seda varemgi). Vormilt pole kirjade lugemine monoloogidest niivõrd erinev, kuid sisuliselt lisasid kirjad autentsust, siirust ja emotsionaalsust. Tegelastevahelisi suhteid kehtestasid need samuti täpsemalt, jättes ruumi avatud küsimusteks. Aimata sai ka neid sõnu ja soove, mis jäid ütlemata.

Lavastust tutvustades on korduvalt kasutatud sõna "salapärane". Salapärane naine, salapärane elu … Ometi võib aga just salapära puudumist pidada üheks lavastuse suurimaks miinuseks. Monoloogide, väikeste vahenumbrite ning pidevalt toimuva üleseletamise tagajärjel vastatakse kõikidele küsimustele veel enne, kui need tekkida jõuavad. Eks tee loo kerge jälgitavus selle publikule lihtsalt vastuvõetavaks, kuid pinge hoidmist see ei soodusta. Kaasa ei aita ka narratiivi ortodoksne lineaarsus, mille tõttu on Mura minevik juba päevavalgele toodud.

Kui ei saa paljastada mineviku saladusi ega jäeta ruumi tuleviku müsteeriumideks, muutub ka olevik ettearvatavaks. Lugu ise on kõigest hoolimata huvitav ja näitlejatööd nauditavad. Ursula Ratasepa mäng oli piisavalt dünaamiline, et peategelase areng piisava selgusega välja tuua ning kuueaastane tüdruk kasvas karastunud naiseks, kes enda väärtustamiseks mehe imetlevat pilku ei vaja.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: