Jazzkaarel esinenud Gebhard Ullmann: 80ndatel Eestis tuuritades viidi meid sauna

Gebhard Ullmann
Gebhard Ullmann Autor/allikas: Pressimaterjalid

Jazzkaare raames Vabal Laval publiku ette astunud Scott DuBois ja Gebhard Ullmann rääkisid intervjuus iseenda vastu ausaks jäämisest, lohesurfist ning 1980. aastatel Nõukogude Eestis tuuritamise eripäradest.

Teie mõlema elus on ilmselgelt palju muusikat. Aga mis muu peale muusika teile tähtis on?

Scott: Minu perekond. Ma ei ole abielus, aga mulle on olulised minu vanemad ja õed-vennad, onude ja tädide lapsed.

Inspiratsiooniallikana on mulle olulisim loodus, maailm meie ümber. Muusikat kirjutades ma filtreerin maailma kaunidust läbi iseenda.

Scott, kui sa ütled, et loodus on sulle väga tähtis – kui mures sa oled planeedi tuleviku pärast ja kas see murelikkus mõjutab kuidagi sinu käitumist?

Scott: Ma olen 43 aastat vana ja ma pole kunagi elus omanud ühtegi sõidukit – see on alustuseks päris hea, kas pole? Ühesõnaga püüan hoida oma süsiniku jalajälje võimalikult minimaalsena. Ma elasin 22 aastat New York Citys ja nüüd elan teises hiigellinnas Chicagos ja mul pole tõesti kunagi oma autot olnud. Ma isegi ei taha autot. Minu kodu on ühetoaline korter, nii et... usun, et olen suhteliselt mõistlik tarbija.

Gebhard, mis peale muusika läheb sulle korda?

Gebhard: Mul on 35- ja 30aastased pojad, nemad on loomulikult olulised. Mulle meeldib väga reisida ja nendesse kohtadesse, kuhu kontserttuurid mind ei vii, reisin ma siis omal käel. Ja väga oluline tegevus minu elus on lohesurf. Alustasin sellega 20 aastat tagasi kui sellest alast veel eriti laialt ei teatud. Surfan nii Saksa põhjarannikul kui käin ka 3-4 korda aastas Egiptuses lohesurfamas.

Oled sa kunagi püüdnud Scotti endaga koos surfama meelitada?

Scott: Ütleme pigem, et ma ise olen püüdnud ennast Gebhardile surfikaaslaseks sokutada. (Naeravad.)

Gebhard: Lohesurfama õppimine võtab aastaid. Lohesurf võib olla ohtlik, seega tuleb alustada professionaalse koolitaja käe all. Ma olen näinud väga tõsiseid õnnetusi, inimesed on olnud sisuliselt surmaga silmitsi. Ma ei julge isegi mõelda sellest, et ma ise võtaks vastutuse kedagi teist õpetada.

Te olete teinud koos muusikat aastast 2005. Kas te sobite omavahel selle pärast, et olete väga sarnased või selle pärast, et olete väga erinevad?

Scott: Hea küsimus, muide.

Gebhard: Me oleme erinevad. Mulle meeldib alati olla koos laval muusikutega, kes on teistsugused kui mina. Liiga sarnased pillimehed koos laval – see pole huvitav. Nagu mul on vaja kontrapunkti muusikas, on mul vaja ka mulle vastanduvaid muusikuid laval. (Kontrapunkt – meloodiale lisanduv teine, sageli võrdväärne hääl, mis kokku moodustab terviku.)

Scott: Meie koostöö on jõudnud sellisesse punkti, et ma ei kirjuta muusikat mitte saksofonile või bassklarnetile, vaid ma kirjutan muusikat Gebhardile.

Kuivõrd artisti jaoks on erinev, kas esineda festivalil ühe artistina paljudest või anda nö päris oma kontsert? Kas teie mugandute kuidagi vastavalt olukorrale?

Scott: Absoluutselt ei mugandu muide. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma mõistan, et kõige A ja O on jääda alati iseendaks. Kui ma kuidagi muudaks ennast, et laiemale publikule rohkem meele järgi olla, siis see ei oleks enam mina. Iseenda vastu ausaks jäämine on elus üldse kõige olulisem asi.

Gebhard: Ma olen oma elus väga palju eri festivalidel mänginud ja ma eeldan, et inimesed tulevad minu kontsertidele selle pärast, et nad tahavad kuulata mind. Minu olemust laval ei mõjuta ka see, kas saalis on 3 inimest või 3000.

Kunagi 80ndatel ütles mulle üks bändijuht, et "mängi meloodilisemaid soolosid". Ma ei öelnud talle tol hetkel midagi vastu, aga kui tuur läbi sai, ütlesin lihtsalt, et see oli meie viimane koostöö, ma lõpetan. Ma ei unustanud seda kommentaari hetkekski.

Koostöö kellegagi toimib täpselt nii kaua kui igaüks saab olla tema ise. Kommertslikumatele muusikutele dikteeritakse, millised nad peavad olema ja sel viisil teenivad nad vahel ka palju rohkem raha. See on erinev lähenemine ja mina ei ole sellist tüüpi muusik.

Scott: Sama kehtib ka muudes elu osades, mitte ainult muusikas. Näiteks inimsuhetes. Pole ju mõtet tahta olla koos kellegagi, kes ei meeldi sulle sellisena, nagu ta on. OK, lühikeses plaanis võib partner püüda ennast muuta, aga pikas perspektiivis tähendab see, et ta pole enda vastu aus ja kõik see kukub lõpuks kokku. Et elus õigeid valikuid teha, tuleb vaadata enda sisse, mitte muganduda väliste ootustega, minnes seda tehes endaga vastuollu. Mitte midagi ei ole mõtet forsseerida.

Kas piirangute aeg on teid muutnud?

Gebhard: Mul jäi rohkem aega muusika kirjutamiseks, aga see kuidagi ei vähendanud seda, kui tähtsad on mulle esinemised publikule. Tegin mõned veebikontserdid, aga see polnud absoluutselt minu teema. Mul on vaja elavat publikut. Ka külastaja jaoks on kontserdil käimine palju mitmetahulisem kogemus kui pelgalt muusika kuulamine – kasvõi juba rõivastuse valimine, kaaslane, suhtlemine teiste kuulajatega.

Scott: Muusikud laval nö toituvad publiku reaktsioonidest ja publik "toitub" lavalt tulevast. COVIDi tõttu olen nüüd palju rohkem tänulik iga päris kontserdi eest, mida on võimalik teha.

Kas Jazzkaare kutse tuli teile üllatusena?

Scott: (Naerab) Geb käis Eestis esinemas juba enne kui sina sündisid, 35 aastat tagasi!

Gebhard: Ma olin Eestis 80ndate lõpus, meil oli siin kahenädalane kontserttuur viieliikmelise Lääne-Berliini jazzbändiga. Nägime siis Eestis vabadusvõitluse algeid, me poleks küll uskunud, et muutused tulevad nii kiiresti.

Kui 80ndatel Eestit mööda ringi sõitsime, sattusime muide mainima, et tahaksime peale kontserti sauna ja õlut. Järgmisel päeval oligi meie jaoks kinni pandud õlletehase juhtkonna privaatsaun. Meile toodi sinna isegi söögid! Peaaegu piinlik oli sellise erikohtlemise osaks saada.

Kes on teie lemmikud muusikas?

Gebhard: Mulle meeldivad kõik tippsaksofonimängijad ja ka kõik tipp-bassklarnetistid. Neid viimaseid muide ei ole üldse kuigi palju. Armastan Stravinskit ja Shostakovitshit. Oma elu esimesed neli kümnendit kuulasin rohkem jazzi, nüüd pigem klassikalist muusikat.

Aga mul on tugevaid isiklikke sidemeid ka rockmuusika maailmas. Tundsin isiklikult Genesise liikmeid enne kui nad kuulsaks said ja aitasin teismelisel Peter Gabrielil transat teha. Olen olnud baaris, kus Freddie Mercury laulis 50 inimesele ja kontserdil, kus Genesis esines sajale.

Scott: Mina kuulan väga erinevaid žanre, aga ka rõhuasetusega pigem klassikalisel muusikal. Austus kompositsiooni vastu ei vähenda kuidagi austust improvisatsiooni vastu. Kui peaksin ühe nime mainima, oleks see Gustav Mahler. 

*Artikkel ei oleks saanud valmida ilma Joel Remmeli ja Petteri Hasa abita.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: