"Düün" ("Dune")
Režissöör: Denis Villeneuve

Tristan Priimägi kinnitas, et "Düüni" uut ekraniseeringut on paljuski hirmuga oodatud. "Mulle on see raamat elus väga oluline olnud, seega olin ka kahtleval seisukohal, aga asjata," tõdes ta ja lisas, et tegemist on väga-väga-väga hea filmiga. "Tuleb ennast harjutada selle mõttega, et see film nõuab mõnda järge, ta jääb selgelt pooleli ja seal filmi sees on kaadreid, mis räägivad tulevastest sündmustest."

"Kõige lihtsam on seda kirjeldada niiviisi, et see on nagu "Troonide mäng" kosmoses, õukonnaintriigid erinevate klannide vahel ja kuidas kosmoses võimuvõitluse käigus ellu jääda," nentis ta ja lisas, et Villeneuve'i ekraniseering on raamatule väga truu. "Ta on täiesti välja arendanud oma stiili, mis ei pruugi igaühele meeldida, film on võrdlemisi aeglane ja eksistentsiaalne."

"Selle kohta sobib termine slo-fi, mis ei ole niivõrd sündmustepõhine, võib öelda, et otsa tegid lahti ka "Gravity", "First Man" ja "Ad Astra", Villeneuve'il on endal "Arrival", "Blade Runner 2047" ja nüüd "Düün"," selgitas ta ja mainis, et Villeneuve suudab seda kõige paremini teha. "Ta oskab aeglase tempo juures pinget hoida."

Priimägi sõnul tuleb end sellele tempole allutada, temal sellega aga probleemi polnud. "Mõni, kes on harjunud nägema kosmost, kus lasermõõgad vihisevad, siis on keeruline kuidagi sellesse minna, aga minu arust on see täiesti meisterlik töö."

"See on üks aasta filmi tippsündmusi, minu arust küll," rõhutas ta.

"Benedetta"
Režissöör: Paul Verhoeven

Vaatamata sellele, et "Benedetta" põhineb kirjandusteosel, siis Priimäe usub, et ilmselt pole keegi teine peale Paul Verhoeveni seda raamatut lugenud. "See on mingi 17. sajandi Itaalia nunna memuaar," tõdes ta ja lisas, et tegemist on nunna Benedettaga, kellega juhtub korraga kaks asja. "Ühest küljest ilmnevad tema lesbilised kalduvused ja teisest küljest ilmneb tema võime näha ettekuulutusi ja visioone."

"Arusaamatu on siin põhjus-tagajärg suhe, verhoevenlikult väga mänguliselt viitab ta sellele, et erootiline ekstaas kutsub peategelasel neid visioone esile," lisas filmikriitik ja mainis, et "Benedetta" on niivõrd mänguline, et nõuab kaasa minemist. "Ta hoiab selles mõttes põnevust, et sa pead kogu aeg mõtlema, mismoodi ma seda filmi vaatama pean."

Kuigi Verhoeven on alati teinud intellektuaalselt erootilist trash'i, siis filmikriitiku arvates meenutab värske linateos isegi pigem "Showgirlsi", mida on peetud alati üheks maailma halvimaks filmiks. "See on hea ja halva maitse piiri üldse mitte tunnistav film, mis teeb vahel väga maitsetuid ja lolle nalju, mille üle sa naerad lihtsalt seepärast, kuidas üldse selline asi on filmi sisse pandud."

"Verhoeven on praeguseks üle 80-aastane, seega tal on kõigest ükskõik, ta ei pea enam pingutama, mistõttu ta teeb just nii, nagu tahab," kinnitas ta ja lisas, et selline suhtumine on väga vabastav. "Kindlasti soovitan vaadata, aga filmile tuleb ka ise mänguliselt läheneda."

"Pingeväljade aednik"
Režissöör: Joosep Matjus, Katri Rannastu

"Filmi on teinud Joosep Matjus ja Katri Rannastu, kes on tuntud põhiliselt loodusfilmide poolest, seega nad vaatavad ka Heinsaart kui looma," selgitas ta ja lisas, et seda mitte halvas mõttes. "Nad vaatavad teda kui olendit omas keskkonnas, ja see keskkond tundub Heinsaare puhul olevat niisugune eraklik looduses viibimine," mainis ta.

"Tegemise faasis oli kahtlusi, kas Mehis Heinsaar kui massidele tundmatu inimene üldse suudab kõnetada, kas temast on vaja seda filmi teha, siis "Pingeväljade aednik" vastab sellele küsimusele ära, et on vaja teha küll," tõdes Priimägi ja lisas, et tegemist pole kindlasti klassikalise portreefilmiga. "Mulle tundub, et klassikalises portreefilmis on ka rohkem ego, autor tahab ennast lasta mingil moel ekraanil paista, Heinsaar pigem mitte, ta hoidub enda püünele sättimisest."