"Lambuke" ("Lamb")
Režissöör: Valdimar Johannsson

"Pealtnäha taltsa nimega film," tõdes Priimägi ja lisas, et pealkiri on just "Lambuke", mitte "Lammas". "Seda põhjusel, et seal on teatav piibellik allusioon ehk ohvritall või jumala lambuke," mainis ta ja tõi välja, et film räägib täpsemalt ühest Islandi perekonnast, kes on kaotanud lapse. "Kui nende laudas sünnib üks lambatall, siis nad lapsendavad selle, aga see pole ka võib-olla päris tavaline tall."

"Nad hakkavad seda talle kohtlema nagu oma last, kuid seal on ka mingid tumedad jõud käigus, sellist jumalavallatut liigutust ei saa nii teha, et see pereõnn ka igavesti jätkuks, nad üritavad seda uut peremudelit forsseerida, aga mitmed jõud hakkavad seda mõjutama," sõnas ta ja lisas, et filmis on mütoloogilist või muinasjutulist elementi päris palju.

Filmikriitiku sõnul võib ka "Lambukese" kohta öelda, et Islandil piisab vaid kaamera käivitamisest ning sul on juba õhustik olemas. "Paraku see nii on, neil on selliste kõhedate filmide tegemine tänu loodusele väga lihtne," nentis ta ja lisas, et enamasti on Islandil ikka halb ilm, udu ja sombune. "Siin on seda väga oskuslikult lõpuni ära kasutatud."

"See on väga islandlik film," rõhutas ta ja selgitas, et peaosatäitja Noomi Rapace on Islandil üles kasvanud. "Tema jaoks on see mingis mõttes ka juurte juurde tagasi tulemine, suurte projektide kõrval oli tema jaoks südameasi teha üks islandikeelne film."

Samuti usub Tristan Priimägi, et "Lambukesel" on kindlasti kultusfilmi potentsiaali. "Film on keskmisest kummalisem ja seal on ehk isegi David Cronenbergi või laiemalt kehaõuduse vaib, kesköise linastuse moment on seal täiesti olemas."

"Margrethe, Põhjamaade kuninganna" ("Margrete den forste")
Režissöör: Charlotte Sielling

"Meie kinodesse on jõudnud korralik suure eelarvega kostüümidraama Margrethe I-st, kes siis 15. sajandil lõi n-ö Kalmari uniooni, mis on Skandinaaviamaade sõjaline liit, millega ta tõi rahu Skandinaaviasse," nentis ta ja lisas, et olulisel hetkel astuvad vahele isikud, kes kipuvad seda kokkulepet ohustama. "Nagu ikka sellistes rollides, siis ta peab valima enda kui institutsiooni ja enda kui inimese vahel, ühelt poolt on ta kuninganna, kes peab valitsema, aga teisalt on ta ka inimene ja naine, tal tuleb valida nende vahel."

"Väga korralik film, me oleme neid näinud ka enne, näiteks Elizabeth I-st Cate Blanchettiga, mida see film ka väga meenutab, aga Blanchett oli palju julmem, Trine Dyrholmis on pehmust," mainis ta ja lisas, et tema rollist paistab välja, et nädala sees lähme anna Saksa ordule tappa, aga pühapäeval teen teile pannkooke. "Natukene lähedam ja inimlikum, suurepärane sooritus."

"Üht kaotust igavesti kandsin"
Režissöör: Carlos E. Lesmes

Filmikriitik selgitas, et "Üht kaotust igavesti kandsin" võib küll pidada Eesti dokumentaaliks, kuid režissöör on Eestis elav kolumblane. "Ta on oma kahe kodumaa vahele punktiirjoone vedanud, teatud stereotüübina küll, sest Kolumbiaga ilmselt seostuvadki esimesena just narkootikumid, aga seekord sedapidi, et üks ema ja õde asuvad filmitegija kaamera abiga otsima oma kaduma läinud narkomaanist poega."

Priimäe arvates ei tasu väga karta ka seda, et filmi lõpu etteteadmine kuidagi elamust rikuks. "Mind isiklikult huvitas väga ka tehniline pool, kuidas montaažiga on kootud kokku kangas, mis ei ole alati väga täpses ajalises järgnevus või väga loogiline, need tehnilised parameetrid tekitavad meeleolu väga hästi, seda on huvitav vaadata."