Mingis mõttes algab muuseumikogemus juba Noblessneri sadamalinnakusse jõudes. Igal pool on parklad, peened renoveeritud kontorid, kümned puhvetid ja söögikohad, hinnatud kodusisustustoodete pood. Kiirelt arenenud rajoon on tihedalt täis moodsat virvarri, aga selle kõige keskele peaks olema peidetud ka vana ja räämas ajastutruu muuseum.

Labürintlik rajoon eksitab isegi majanumbritega – aadress Peetri 5 viitab esmapilgul küll vaid käsitööõllebaarile –, kuid mõningase ekslemise peale suunab produtsent Indrek Leht meid siiski õiges suunas, Noblessneri ainsasse allesjäänud üleskõpitsemata nurgakesse. Killustikuga kaetud parkla äärest ei oskaks esmapilgul muuseumi isegi otsida, kuid kergelt võssakasvanud valli seest vaatab vastu kiri "Tsoon". Ilmselt õige koht.

Pime koridor, kus seintelt koorub värvi ning aeg on justkui seisma jäänud, suundub otsejoones valli sisse. Mõnikümmend meetrit kõndimist ja jõuamegi endisesse tuumavarjendisse. Kolleegis hakkab see ruum juba vähehaaval klaustrofoobiat tekitama, kuid kas see polegi ehk mõnes mõttes eesmärk? Kuigi varjendisse on paigutatud ka väike ekspositsioon, siis põhiliselt on tegu ikka mõjusa ruumiinstallatsiooniga. Konkreetsel paigal pole küll mingit seost "Stalkeri" filmiga, kuid loodud keskkond viib otse keset Tarkovski müstilist maailma.

Põhisaali seintele on paigutatud Arvo Iho fotonäitus, mis asjatundmatu pilgu jaoks võib tunduda täiesti suvaline. Lihtsalt mõned kaadritagused fotod "Stalkeri" võtetest, no mis siis? Põhjus on aga palju proosalisem: tuumavarjendi seintel olevad fotod avavad pisut seda, milliseks võinuks tegelikult Tarkovski linateos kujuneda siis, kui filmi esimest versiooni poleks kogu täiega maha kantud ning siis uuesti otsast pihta hakatud. Seega ei üritagi väljapanek tingimata kultusfilmi müstifitseerida, vaid hoopis üritatakse kunstiteose kui sellise piire laiendada.

Veel üldisemalt paneb aga Stalkeri muuseum mõtlema selle peale, kas ja kuidas peaksime üldse säilitama ja alles hoidma räsitud tööstusarhitektuuri. Produtsent Indrek Leht kinnitas, et kuigi praegu näeb tuumavarjend igati viisakas välja, siis sellele eelnes tegelikult aastajagu koristamist. Sellisel kujul ongi publikule avatud ruumid haruldased: kogu keskkond on taasloodud ja säilitatud sellisena, nagu ta kunagi oli, renoveerimistöid kui sellised tehtud polegi.

Arvestades, et tänaseks on kadumas enamik "Stalkeri" võttepaigad, siis saamegi seda emotsiooni kogeda sellises tehisruumis, mis ei markeeri mitte filmi ennast, vaid üritab tabada seda emotsionaalset tervikut, mille Tarkovski kultusteos kinolinalt vaadates tekitab. Kuigi Rotermannis (kus küll on üks tänav nimetatud hellitavalt Stalkeri käiguks!) on filmitud mitmed filmi võtmestseenid, siis sealt leiame eest pigem kaasaegse linnaruumi, kus rõske aastatetaguse tolmu asemel kerkib ninna hõrkude kaneelisaiade lõhn. Sama kehtib filmis Tsoonina kujutatud Jägala joa kohta, kus uusarendused ja investorid võtavad vähehaaval üle viimased allesjäänud paiku.

Aga kas keegi on üldse öelnud, et neid kohti peab alles hoidma? Ega see peagi olema eesmärk omaette, teisalt on sümpaatne, et praegu on veel viimased võimalused seda ajastut oma silmaga kogeda. Eriti sürreaalseks muudab aga selle pisikese muuseumipärli asukoht Noblessneris, kus ka moodsad kontorirotid, kohvitass näpus, asja järsku uurima tulid. Olukord, kus kummalised nohikud, kes aasta aega vana varjendit koristanud, kohtuvad viisakalt riides kontoriinimestega, võinuks vabalt juhtuda "Stalkeri" Tsoonis. Vaatepilt: maalased kohtuvad ootamatult kauge tsivilisatsiooniga. Tehke ise järeldused, kumb on kumb.

Kes vähegi Tarkovski "Stalkerit" kunagi näinud, võiks kindlasti Noblessnerisse sammud seada. Küll aga pole see tingimata mingi fännimuuseum, vaid laiemalt meie identiteeti ja ajalugu mõtestav installatsioon. Tundub isegi uskumatu, et selline muuseum saab praegusel ajal eksisteerida, kuid eks selle koha tulevik olegi lahtine. Maja ees laiuvale parkimisplatsile hakatakse õige pea rajama üht Tallina pikimat (!) hoonet, sellisel juhul jääks vana tuumavarjend viimaseks möödunud aegade kantsiks kaasajastunud sadamalinnakus.