Tartu Ülikooli üldajaloo professori Peeter Tarveli (1894–1953) vennapojana oli ajaloolase saatus Tarvelile otsekui ette määratud. Igal juhul lõpetas ta paar aastat pärast asumisel lelle surma Tartu Ülikooli üldajaloo eriala ja pääses 1957. aastal Teaduste akadeemia ajaloo instituudi aspirantuuri Tallinnas. Kandidaaditöö valmis noorel ajaloolasel kolme aastaga ja käsitles talupoegade ja riigimõisate suhteid Poola võimuperioodil.

Tarveli akadeemiliseks koduks saigi mitmeks kümnendiks ajaloo instituut ja peamiseks uurimisvaldkonnaks Eesti varasem agraarajalugu. Järgmisena ettevõetud doktoritöö käsitles maarahva maakasutuse ja maksustamise ajalugu ja päädis kümmekond aastat hiljem ühe Eesti ajalookirjutuse tähtteosega, "Adramaa: Eesti talurahva maakasutuse ja maksustuse alused 13.–19. sajandil" (1972). Tarveli laiadest uurimishuvidest ei ole võimalik siinses napis järelehüüdes ülevaadet pakkuda. Olulisemate saavutustena olgu mainitud 1970. aastate esimesel poolel kirjutatud "Lahemaa ajalugu" (1983) ja samal kümnendil alanud töö Henriku Liivimaa kroonika eestikeelse väljaandega, mis trükis ilmus 1982. aastal. Juba 1970. aastatel sai alguse ka mahuka "Eesti talurahva ajaloo" kirjutamine ja toimetamine, lugejate ette jõudis raamatu esimene ja viimane köide alles 1992. aastal.

1983. aastal alustas Tarvel majandusajaloo õpetamist tollases Tallinna polütehnilises instituudis (praegune TTÜ), tehes seda tööd terve kümnendi ja lõpetades ülikooli majandusajaloo professorina. Veel 60-aastasena jõudis Tarvel keerata elus uue lehekülje, kui ta valiti 1993. aastal Stockholmi ülikooli Baltimaade ajaloo professoriks ja Balti uurimiskeskuse direktoriks. Pärast Rootsis emeriteerumist 1997. aastal naasis Tarvel kodumaale ja jätkas siin aktiivset uurijaelu, sedapuhku peamiselt Eesti lähiajaloo valdkonnas. Üks ta hilise põlve tähtsaid saavutusi oli 2018. aastal ilmunud "Eesti rahva lugu", üks väheseid ühe-mehe-Eesti-ajalugusid, kus kogenud õpetlane võttis kokku oma isikliku käsituse Eesti rahva eluteest.

Kui Tarveli uurijanatuuri lühidalt iseloomustada, siis võiks öelda, et tema mõte liikus rahvuslike huvide ja teadusliku ranguse pingeväljas. Ühest küljest oli Tarvel veendunud, et ajalugu tuleb uurida selleks, et toestada meie rahvuslikku iseolemist ja enesepilti, teisest küljest pidas ta alati vajalikuks rõhutada, et selle juures ei tohi teha ühtegi mööndust ajalooteaduse kriitilistele põhimõtetele. Kõik, kellel oli õnne Tarveliga suhelda, jäävad mäletama tema galantset keelekasutust, rafineeritud huumorimeelt ja erudeeritud ekskursse – kogu seda isiksuslikku sarmi, mis tegi temast võrratu, kuigi nõudliku vestluskaaslase.

Viimastel aastatel pöördus Tarvel tagasi oma uurijatee algusesse ja kirjutas Varraku kirjastuse palvel monograafia Eesti ajaloost Poola võimuperioodil. Tänavu suvel andis ta mulle kirja teel teada, et raamatu käsikiri on samahästi kui valmis, koosneb kaheksast peatükist ja kannab pealkirja "Valge kotka tiiva all". "Küsimus on, mis edasi," lõpetas autor oma kirja. Loodan väga, et see raamat õnnestub postuumselt lugejate ette toimetada.