"See konkreetne raamat sai alguse sellest, et teatri- ja muusikamuuseumis tekkis idee, et kõik sealsed esemed võiksid hakata külastajatega kõnelema," rääkis Kivirähk "Ringvaates".

"Nii nagu suures kunstimuusemis võtad audiogiidi, lähed kuulsa maali ette ja kunstiteadlane räägib, mis maal see on. Teatri- ja muusikamuuseumis ei räägi mitte teadlane, vaid räägib ese ise," selgitas ta.

"Näiteks Georg Otsa fotoaparaat jutustab sellest, kuidas ta elu aeg on tahtnud pildistada hoopis loomi, aga Georg Ots kahjuks ei pildistanud loomi, vaid oma pere ja sõpru," lisas Kivirähk.

"Ma käisin muuseumis, valisin välja asjad, mis tundusid mulle intrigeerivad või naljakad, ja mu fantaasia läks tööle, et mida nad võiksid kõneleda."

Näituse jaoks esemetele lugude mõtlemine inspireeris lõpuks ka muuseumist väljapoole mõtlema. "Hiljem läks see fantaasia veel rohkem tööle. Kui jalutasin koeraga pargis, siis hakkasin mõtlema muuseumist väljapoole, mida pargipink, kasepuu või kibuvitsapõõsas võiks mõelda."

Kui muuseumile pidi kirjanik mõtlema 21 mälestust, siis raamatus on lausa saja eseme ja looma mälestused. Raamat koosneb viiest osast – lasteaed, park, pulm, muuseum ja lõpuks pööning.