Arvustus. Kivirähk lummab taas oma eluterve naivismiga

Andrus Kivirähki uue raamatu „Mälestused“ esitlus
Andrus Kivirähki uue raamatu „Mälestused“ esitlus Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Uus raamat
Andrus Kivirähk
"Mälestused"
illustreerinud Anne Pikkov
Kujundanud Mari Kaljuste
Kirjastus Varrak
216 lk.

Viimastel aastatel, kui Andrus Kivirähk on taas avaldanud mõne oma lühijuttudest koosneva teose, kuulen häbematult palju virisemist. Ah, raha sai jälle otsa ja imes pastakast mingid suvalised heietused. Nojah, mis sa ikka loodad, tüüpiline kivirähkilik jutuvada. Ei hakka üldse lugemagi, vaevalt see tema kunagiste raamatute tasemele jõuab. Arvestades, et Kivirähki võib pidada elavaks klassikuks või isegi Eesti kirjanduse superstaariks, siis tulebki selliste paratamatute eelarvamustega leppida. Vaevalt need talle endale muidugi üldse korda lähevad, ilmselt ta muheleb sellise küünilise vingumise peale.

Värskelt ilmunud "Mälestused" on omal veidral moel just täpselt see, mille üle inimesed enamasti virisevad. Sada napilt lehekülje pikkust jutukest ongi suvalised, võiks isegi öelda, et täiesti mõttetud. Kivirähk on puhunud eluvaimu sisse argistele esemetele ja andnud neile lihtsalt korraks ruumi pisut oma elust rääkida. Puupakk on pahane, et ta pooleks virutati. Ämber meenutab kohtumist vihmaussiga. Kõrvarõngas kiidab elu põrandapraos. Mõnusalt naivistlikud tekstikesed, mis tulevad ja lähevad, nende eesmärk polegi liiga pikalt pidama jääda. Seega jääb kaks varianti: kas lihtsalt salamahti toriseda või minna kaasa kivirähkiliku pretensioonitu tekstiga.

Mina valisin viimase variandi. Paljus ongi just voolav kirjaviis see, mille poolest "Mälestused" tähelepanu väärib, sest igast lausest paistab välja, kuivõrd hästi valdab ta lobedat eesti keelt ja lihtsat, pisut isegi lapsemeelset mõttevoogu. Arvatavasti suudaks Kivirähk tõesti sarnaseid lühikilde isegi une pealt valmis kirjutada. Võimalik on muidugi see, et teen talle ülekohut ja tegelikult nõuab iga sellise jupikese valmismeisterdamine meeletult tööd. Aga kirjutamise protsess per se pole nii oluline, tähtsam on tekkiv emotsioon: need on vahetud-muretud killud, milles satiir ja ühiskonnakriitika on nii peene ükskõiksusega teksti fluidumisse põimitud, et see võib lihtsalt märkamata jääda.

Küll aga markeerib "Mälestused" ehk midagi hoopis sügavamat, millele pealiskaudsel esmalugemisel (või siis ka detailsemal, aga igale loole eraldi keskenduval lähenemisel!) ei pruugigi mõelda. Raamatu pealkirjast lähtudes on ju lihtne mõelda, et need on erinevate asjade mälestused, aga võib-olla peegeldab hoopis autor läbi elutute objektide kilde oma nooruspõlvest? Siin ei ole otseselt dokumentaalsust ega selget ajaloolist detailitäpsust, kuid nende lugude argisus ja spetsiifilisus lubab arvata, et seal taga on igati tõsieluline aines. Ei saa muidugi välistada, et Kivirähk kirjutaks kunagi autobiograafia, ent üsna tõenäoliselt on praegune teos kõige lähedasem asi elulooraamatule, mille ta kunagi avaldab.

Omamoodi sild tekib ka Jan Kausi "Tallinna kaardiga", mida lugedes jääb mulje, justkui oleks autor, märkmik pihus, jalutanud mööda pealinna tänavaid ja pannud kirja lihtsalt abstraktseid mõttekesi. Ehk ronis ka Kivirähk pööningule, kiskus lahti paksu tolmukorra alla mattunud kastid ja vaatas, mis kraami on aastaid tagasi silma eest ära peidetud? Tahaks selle peale isegi oma vanematekodus kola ette võtta ja mõttelõnga ootamatus suunas veeretada. Noh, kasvõi praegu: arvutilaualt vaatab vastu Coca-Cola klaas, mille sees pole kunagi olnud talle nime andnud jooki. Sellises loos oleks draamat ja kirge igati...

Seetõttu mõjubki "Mälestused" sukeldumisena nostalgiamerre, Kivirähk on aga hoidunud nendes tekstides isiklikkusest, vaid ta loob platvormi igaühe enda mälupiltide võrsumiseks. Veidral kombel suudab ta kirjutada kõigist situatsioonidest sedasi, et need mõjuvad tuttavalt isegi juhul, kui need tegelikult meile tuttavad pole. Eestlasliku eluolu essentsi antakse edasi läbi muhedate ning sõbralike klišeede ehk ta jätkab justkui sama rada, mida on ajanud kogu karjääri jooksul. Enim sarnaneb värske teos küll tema tavaliste Eesti inimeste portreedele raamatus "Maailma otsas", nende mõlema puhul särab eriti just argisuse-tavalisuse poeesia.

Kuigi Kivirähki bibliograafias võib "Mälestused" jääda tulevikus pigem tähelepanuta, kuna ei paku tema kirjanduslikku mudelisse eriti midagi uut, siis kinnitab teos siiski hästi üht: ta on üks meie aja parimaid loojutustajaid. Oskus suruda napilt kolme-nelja lõiku dramaturgia ja hunnik karakterid, kellele hakkad esimesest lausest kaasa elama, on hämmastav. Tõttöelda olen näinud noorte autorite romaane, mis ei suuda ka mitmesaja leheküljega nii rikkalikku sisulist dünaamikat saavutada....

Teosele võib saatuslikuks saada hoopis see, et lõpuni pole päriselt kindel, kes on "Mälestuste" sihtgrupp. Anna Pikkovi illustratsioonid on küll nostalgilised ja matkivad aastakümnetetagust graafikat, kuid nendes on ikkagi mingi lapselikkus, mis võib täiskasvanud lugejat pisut pelutada. Ka enamik neist lugudest (kui välja arvata hirmusjube õuduslugu "Jalgratas"!) sobivad igati lapsele õhtuseks unejutuks. Samas olen ma üsna kindel, vaadates just teose väljapeetud kujundust, et põhiline sihtgrupp on ikka pigem suuremad lugejad. Või siis võtame lihtsalt Legodest õppust ja ütleme: "Mälestused" sobib hästi lugejatele 4. kuni 99. eluaastani! Jah, nii vist ongi õige.

Toimetaja: l

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: