Arvustus. "Kuuvalgus pärast keskööd": armastuse õhkõrn tähendus

Helena Merzin-Tamm lavastuses
Helena Merzin-Tamm lavastuses "Kuuvalgus pärast keskööd" Autor/allikas: Siiri Lubaso

Uuslavastus

"Kuuvalgus pärast keskööd"

Autor Martin Dockery

Lavastaja Elina Purde

Tõlkija Mario Pulver

Kunstnik Nele Sooväli

Muusikaline kujundaja Kelli Uustani

Valguskunstnik Priidu Adlas

Grimmikunstnik Marii Lotta

Osades Helena Merzin-Tamm ja Alo Kõrve

Elina Purde viies lavastajatöö "Kuuvalgus pärast keskööd" esietendus Kai kunstikeskuses. Tänapäeval pole kummaline, et teater etendub kuskil mujal kui teatrilaval, kuid Purde lavastus keset ehtsat kunsti peegeldas teatraalset äratundmisrõõmu, kuid samas andis midagi täiesti uut. 

"Kuuvalgus pärast keskööd" algab mehe ja naise kohtumisest hotellitoas. Esmalt tundub, et naine ja mees üksteist ei tunne ning kohtumine on juhuslik. Helena Merzin-Tamme tegelaskuju käitumine tekitab kahtlust, et äkki siiski pole see kohtumine nii juhuslik. 

Mida rohkem ma sellele lavastusele tagasi vaatan, seda rohkem mul küsimusi tekib. Kuid nii nagu meestegelane pidevalt korrutas, siis küsimuste küsimine tähendab neid ära rikkuda. Seega jätan küsimused enda teada ja proovin aja jooksul neile vastused leida. Ka lavastaja Elina Purde on kultuurisaates "OP" öelnud, et etenduse kulg võib olla segadust tekitav.

Minu nägemus sellest lavastusest on järgmine: juhuslikult (või kas just) kohtusid üks mees ja naine kõledas hotellitoas. Noored armusid. Edasised sündmused peegeldasid noore armastajapaari elu, mida nad ise rollimängudes näitlesid. Seal oli valu, reetmist ja uue armastuse leidmist. Taaskohtumist ja pettumust. Käib rollimäng, kus on keeruline mõista, keda näitlejad parasjagu kehastavad. 

Mõistatuslik on Helena Merzin-Tamme kehastatav naistegelane. Tekib küsimus, kas tegemist on juhusliku hotellikülastaja, prostituudi, pulmakülalise, armukese või hoopis abikaasaga? Helena Merzin-Tamme kehastatud naisterahvas oli positiivselt nii intensiivne, et ta suutis minus kui noores vaatajas tekitada tundeid, mida ma varem tundnud pole. Samas ei ole ka Alo Kõrve meespeaosatäitja lihtsalt juhuslik meesterahvas, kes on võtnud endale numbritoa, et seal lihtsalt olla. Esmalt kalk meestegelane muutub iga lausega järjest avatumaks ning elu pöörased keerdkäigud on mehele jälje jätnud. 

"Kuuvalgus pärast keskööd" on etendus, mis ei vaja vaja suurt ja võimast tehnikat, kümneliikmelist truppi või vägevat lava-show'd. Etenduse taustaks käis ainult paar muusikapala ja ka nende valikuga pandi kümnesse! 

Gabriele Beveridge ja Marge Monko näituse "Suur teeskleja" keskel toimuv lavastus on ideaalne paik, mis võlub enda lihtsusega. Keset õrna ja kerget kunsti näeb magusvalusat armastuslugu, mis on kohati nii pingeline, et tundub, nagu pinevusest võib katki praksatada üks klaasist kunstiteostest. Teiseks on valitud asukoht suurepärane, sest tegevus toimub hotellitoas ja pealtnäha ei ole näitusesaalil ning hotellil väiksematki sarnasust. Kuid äkki ikka on? See lavastus ei vaja standardtoa mööblit. Kohale ei pea vedama laia voodit, öökappi ja minibaari. Piisas sellest, et etendus oli valges saalis, täidetud mõne üksiku fotoga seinal ja rippuvate kaunistusega. Näitusesaalid on tihtipeale sama kõledad kui hotellitoad. See külmus ja isegi kõledus jõudis publikuni. 

Lavastus tõesti tegi seda, mida Elina Purde soovis. See puudutas! Ja mitte ainult ei puudutanud, vaid lausa liigutas hingepõhjani. Pärast etenduse lõppu oli keeruline mõista, mida ma just nägin ja kogesin, kuid ilmselt see lavastus vajabki kauemat aega mõistmiseks. Armastus kahe inimese vahel võib olla tugev, kuid ühel hetkel võib see puruneda sama kergelt nagu õhkõrn klaas. Võin julgelt öelda, et mida päev edasi, seda rohkem ma sellele mõtlen ja seda rohkem see mulle meeldib!

Toimetaja: Lisete Tagen

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: