Pea kaks aastat tagasi oli Gertsi põhitöö käia kõikjal maailmas asendamas ootamatult rivist välja langenud dirigente. "See on nagu orkestri kiirabi, et viimasel hetkel helistatakse. Mul õnnestus nende mõne aastaga, mis ma seda reisiva külalisdirigendi elu elasin, luua endale nimi ja maine – keegi, kes tuleb ja teeb asjad ära. Ilmselt ma ei teinud seda halvasti, sest neid tahtjaid ja kiirabi vajajaid oli ja järjest rohkem ja minu poole pöördusid järjest suuremad orkestrid. See viis mind minu suure unistuse täitumisele lähemale kui ma kunagi varem olin olnud, ma tahtsin suurte orkestrite ette suurtele lavadele suure repertuaariga," rääkis ta.

"See on üks võimalus, kuidas avanevad ootamatult uksed. Orkestritel on muidu pikk nimekiri dirigentidest, keda nad soovivad, vähetuntud nimesid selles nimistus ei ole. Nüüd, kui keegi jääb haigeks ja esimese proovini või kontserdini on jäänud loetud tunnid, siis neil ei ole väga palju valikuvõimalust. Kui on dirigent, kes on 20-30 korda teinud midagi sarnast sarnastes oludes ja see on suhteliselt hästi läinud, siis nad võivad pikemalt mõtlemata öelda "jaa"," selgitas Gerts.

Tõehetk saabus ühiskonna sulgemisega

"See elu oli suunatud nagu laserkiir, dirigeerida võimalikult hästi, hoida ennast vabana kõigist tegevustest, mis ei ole otseselt dirigeerimisega seotud, kõigist pakkumistest, mis ei ühtinud selle liiniga, püüdsin olla vaba ja panin kõik panused selle kaardi peale. Tagantjärele tarkusena võib öelda, et see on väga ühekülgne vaade maailmale, muusikale ja dirigeerimisele. Tõehetk jõudis kätte siis, kui jõustus esimene lockdown ja kõik see kadus, mis mulle jäi – mitte midagi," kirjeldas ta.

Väga ootamatult saabunud ühiskonna sulgemine lõi kõik plaanid sassi. "See saabus väga äkki meie kõigi jaoks. Veel nädal enne seda oli mul neid kiirabi-kontserte, näiteks Iiri raadio orkester kutsus mitu korda järjest. Mul oli kuude kaupa käinud tõeline triatlon selles mõttes ja see lõppes väga järsku. Alguses esimesed kuud olin ma haiglaslikult eufooriline, et nüüd ma õpin kõik need asjad ära ja kui see mõne kuu pärast lõppeb, siis ma alles näitan kõigile, milleks ma võimeline olen," ütles Gerts.

Ta jätkas, et maikuu paiku hakkas siiski ärevust tundma, kui oli näha, et pandeemia nii pea ei lõppegi. "Kontserdid lükkusid edasi, siis need tühistati. See tekitas väga suurt ärevust. Kui septembris 2020 oli võimalik taas alustada, siis iga kontsert, mis oli järele jäänud sellest liivalossist, millest oli pudenenud kolmveerand, tundus nii suure tähtsusega, et mu elu sõltub sellest ühest kontserdist. Orkestrid on institutsioonid, kus toimib 100 protsenti otsedemokraatia. Peale igat kontserti täidavad kõik sedelid, kas nad tahavad selle dirigendiga veel töötada või mitte. Kui enamus ei taha, siis enam sind tagasi ei kutsuta. See olukord pani mind tohutult pingesse ja kõik need asjad, mida ma nende kuude jooksul olin õppinud, mõjus nagu köis ümber kaela. Ma tundsin, et ma tahan tohutult anda, aga mul ei ole midagi anda," rääkis dirigent.

"Olles need mõned kuud 2020. aasta septembrist novembrini juhatanud neid kontserte, siis mind ei kutsutud eriti tagasi. Need olud, milles orkestrid hakkasid tööle, olid väga erinevad. Ma olin Portugalis pärast seitsme kuust pausi, kõik need harjumused ja töövõtted selleks hetkeks enam ei toiminud. Kõik läks valesti. Tagantjärele saab öelda, et see ei olnud ainult minu viga. Olud olid sellised, et kui meil on 30 meetrit orkestrantide vahel, siis heli kiirus on juba aeglane. Aga nende küsimusteni ma jõudsin palju hiljem," selgitas ta.

Ühiskonna sulgemine sundis karjääri ümber mõtestama

Kogu olukorra tõsidus jõudis kohale aga teise ühiskonna sulgemise ajal. "Just sel hetkel, kui ma olin leidnud taas mingi kindluse, tuli see teine lockdown. Ma sain aru, et enam nii minu elu edasi minna ei saa. See on väga isiklik lugu. See elu, mis oli minul – reisiva vabakutselise dirigendi elu – lõppes selle teise lockdown'iga," meenutas ta.

"See oli seal 2020.-2021. aasta vahetuse paiku, kui ma mõtlesin, et mida ma siis veel oskan peale dirigeerimise teha. Kuigi ma räägin kuute keelt, jõudis mulle kohale, et ega ma väga ei oskagi midagi teha. Sellel hetkel ma olin Eestis, 2020. aasta jõulude ajal, ja tänu sõprade ja pere toele sain aru, et midagi tuleb teha," sõnas Gerts ja mainis, et esile kerkisid väga paljud alusküsimused. "Mis üldse on muusika, milleks seda on inimestele vaja, kogu aeg käis meediast läbi, et muusika pole elutähtis, paneme selle kinni. Siis tekkis see mõte, et mis on üldse tähtis, kui muusika pole elutähtis. Ma mõtlesin selle üle palju ja ma jõudsin arusaamisele, et see siiski on elutähtis."

"Kui palju muusika annab inimestele emotsionaalselt, kuidas ta läbi terve eluea meid mõjutab, soodustab vananedes isegi aju aktiivsust. Muusikal, seega ka minul, on tegelikult ühiskonnale palju anda, aga suur kunst on leida üles need inimesed ja veenda neid selles. Samal ajal lugedes ja vaadates statistikat näiteks Spotify's, et kõigist striimimistest on klassikalise muusika osakaal alla 1 protsendi. Kui ma teen seda, mida ma teen inimeste jaoks ja neid on alla 1 protsendi elanikkonnast, siis ma teen midagi valesti, ma peaks millegi muuga tegelema. Ma leidsin enda jaoks vastuse, et ma tahan läbi muusika jõuda inimesteni ja anda neile võimalus osa saada sellest maailmast, mis teeb mind õnnelikuks," rääkis ta. "Kui me suudame inimestele pakkuda positiivseid emotsioone, siis seeläbi me teeme maailma paremaks," jätkas ta.

Gerts tõdes, et nüüd peab ta isiklikest eesmärkidest olulisemaks seda, et saab muusika kaudu inimesi rõõmustada. "Täna mind huvitab palju rohkem see, mida ma saan teha teiste jaoks. Ma kandideerisin Tallinna muusika- ja balletikooli loovjuhi ametile, sest need muusikaga ja muusika rolliga ühiskonnas seotud teemad huvitavad mind väga. Mul õnnestus läbi selle mõtestada uuesti seda TubINi festivali ja selle tagasiside tõi hästi palju rõõmu. Nii et täna mind huvitab suhteliselt vähe see, kuhu ma siis lõppkokkuvõttes nende projektidega karjääriredelil jõuan, mind huvitab rohkem see, kui paljude inimesteni ma oma sõnumiga jõuan ja kui palju saan anda," ütles ta.

"Kõige olulisem minu jaoks on see tunnetus, et ma olen õppinud armastama inimesi, neid, kellega ma töötan ja keda ma veel isegi ei tunne, olema nende jaoks olemas nii kuulajana kui tegijana. Olen pannud ennast teiste eesmärkide teenistusse – mitte need isiklikud eesmärgid, et ma tahan juhatada neid orkestreid iga hinnaga, vaid mida ma saan teha selleks, et muusika jõuaks paremini inimesteni," selgitas Gerts.

Kultuurisoovitus "Ma tahaksin kutsuda inimesed kontserdile, mis toimub alles 25. märtsil. See on eriline kontsert, kus Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga me kanname ette kolm teost. Neist esimene on Jüri Reinvere uudisteos, mille ta veel kirjutab meile. Jüri Reinvere on maailmas üks kõige suurema tähelennuga Eesti heliloojaid. Meil on temaga üks ühine huvi, Eduard Oja, kes on kirjutanud ühe sümfoonia, mida mulle teadaolevalt pole kunagi esitatud. Ma loodan, et ma eksin, aga ma arvan, et mitte. See sümfoonia on lõpetatud 1947 ja me esimest korda kanname selle ette. Eduard Ojat ühendab väga palju Robert Schumanniga, kelle "Kevadsümfoonia" on üks kõige eufoorilisem ja rõõmsam teos, mida üldse on klassikalises muusikas kirjutatud. Seda rõõmu tahame publikuga jagada."