Rein Veidemann: Viivi Luiges on prohvetlikku alget

Foto: Kairit Leibold / ERR

Saates "Plekktrumm" oli külas hiljuti Ene Mihkelsoni kultuurimõtestaja preemiaga pärjatud kirjandusteadlane Rein Veidemann, kes rääkis peagi juubelit tähistava Viivi Luige loomingust, kus on tema sõnul alati tunda autori kohaolu, omapärane ajakäsitlus ja varjatud absurd.

"Viivi Luiges on prohvetlikku alget, aga ta jätab selle avatuks, et ükski meist ei tea, mis on tulevik, mille tumedus meie peale vajub. Minevik on alati oleviku hetkes olemas," rääkis Veidemann peagi juubelit tähistava kirjaniku loomingust.

"Arvestades neid väikeseid võimalusi, venitas see põlvkond laiemaks võimaluste ringi, mis neile avanes." Veidemann meenutas saates ka oma esimest isiklikku kokkupuudet Viivi Luige loominguga.

"Nimena jõudis ta minu teadvusesse 1967. aastal, Viivi oli siis juba luuletajana tuntud ja vist Kaplinski oli öelnud tema kohta kuulsa kujundi, et "Viivi Luik on nagu kanaarilind kaevanduses," kirjeldas Veidemann.

Ta tõdes, et see on väga ohtlik kujund. "Kanaarilind kaevanduses hoiatab kaevureid igasugu mürgiste gaaside, nagu metaani eest, mis lõppeb kaevuritele surmaga, aga kanaarilind ise ohverdab ennast selle nimel, et teised teaksid."

Ilmutuse sai Veidemann Viivi Luige 1968. aastal ilmunud luulekogust "Hääl

"Ma lugesin siit ühte luuletust ja mõtlesin, et see on nüüd see plahvatus. See tõesti nii õudselt rabas mind. Ma olin just sõjaväest tulnud ja 22 aastat vana kui Viivi selle kirjutas," rääkis ta.

Isiklik kontakt sündis siis, kui Veidemann 1980. aastal Tallinnasse tuli. "Ma olin koos abikaasa Andraga juba kirjutanud kirjanduskriitikat. Hakkasime läbi käima Jaak Jõerüüti ja Viivi Luigega. Need olid väga vaimsed õhtupoolikud, mida me koos abikaasaga nende kodus veetsime," meenutas ta.  

Viivi Luige loomingul on olnud eesti kirjandusele ja kultuurile suur mõju, leiab Veidemann.

"Alustada tuleks tema esikkogust "Pilvede püha", siis "Hääl", kus tema hääl hakkab esile tulema ja see käekiri, kus on prohvetlikkust ja kus on ka juba äratuntav sarkasm," kirjeldas ta.

"Tema öeldu on raskekaaluline ja gravitatiivne. 1982. aasta "Rängast rõõmust" tuleb kindlasti läbi lugeda, seal on nii kuldseid tekste."

Viivi Luige teostes on alati tunda autori kohalolu

Veidemann rääkis, et Luige loomingut iseloomustab omapärane ajakäsitlus.

"Temast on suur uurimuste kogumik, kuigi monograafiat temast veel ei ole. Loodan, et leidub ka uurija, kes selle kirjutab. Sellest on kirjutanud ka teised, et tema käsitluses on aeg üks suur tervik," kirjeldas Veidemann.

"Selles tervikus liiguvad erinevad ajavormid tektooniliselt. Nad põrkuvad, libisevad üksteise peale ja alla. Kas või aastal 2010 ilmunud "Varjuteatris", kus tuleb see ka välja nii, et äkitselt ta meenutab 50ndaid kui jääaega," rääkis ta.

"See on sügav minevik ja äkitselt on ta tagasi meie ajas või vaatab tulevikku. Kuulus lause "Seitsmendas rahukevades", et "Keegi ei tea, mida tõotavad meile lapsed tulevikus". Selles teoses ta hüppab lausa ühest ajast teise, need üle hüpped ei ole nii, et nad paigutuvad kiht kihi peale, vaid need lausa põrkuvad."

Veidemann rääkis, et Viivi Luige käekiri on tuntav kogu tema loomingus, olenemata žanrist.

"Viivi Luik on üks ja lahutamatu kõigis kolmes suures žanris, mida ta on käsitlenud – luule, proosa ja esseistika. Võtame või proosa, Viivil on selliseid lugusid, näiteks "Seitsmes rahukevad", mis ei ole lineaarselt kulgevad lood," tõi ta välja.

"Seal on palju esseisme, seisukohavõtte, need jaotuvad ära ja me tunneme kogu aeg autori juuresolekut, kes võib meile midagi ette kuulutada, meid millestki hoiatada, millekski üles kutsuda ja on nii meie kõrval kogu aeg."

See sama on ka esseistikas, jätkas Veidemann.

"See viimane tees, mis ta hiljuti välja ütles, et "Me oleme jõudnud aega, kus enam ei häbeneta seda, et ollakse rumal". Niisuguseid äratundmisi ja tõdemusi, mis on adekvaatsed ja puudutavad seda olukorda, mille kohta ta sõna võtab – see on nii tema romaanides, esseistikas kui ka luules," tõdes ta.

"Võtame kasvõi "Rängast rõõmust", seal tuleb välja ka tema põhiline kujundiloome tüüp, mis on metonüümiline. Need on nii võimsad kujundid, et sa võid lugedes ise selle alla jääda – järsku tunned, et see on nii universaalne ja võib-olla hakkad natuke isegi kartma."

Elule on vaja anda mõte

Viivi Luike iseloomustab autorina veel omamoodi huumor. See ei ole must huumor, vaid absurdihuumor varjatud absurdiga.

"Me liigume kohe eksistentsiaalse elutunnetuse juurde. Kui sa juba juhusena oled siia ilma tulnud, siis sa oled silmitsi ühe paratamatusega ja see paratamatus on surm," kirjeldas Veidemann.

"Seda saab võtta tumemeelse huumoriga, milles on absurdi elementi. Ta ei naera midagi välja, aga nihestab seda. See ei ole naer, mille kohta saaks öelda, et see on must huumor," selgitas ta.

"Eksistentsialism tema loomingus seisneb enese ehitamises, mis on ju ainult sinu enda päralt. Samuti teiste kaasamine enese ehitamisesse või teisteni jõudmine enese ehitamise kaudu. Mis sul üle jääb – sa kas tapad ennast ära, sest see on su ainus vaba tahe või sa ehitad ennast nende võimaluste piires, mis sul on."

Veidemann tõdes, et kogu kõnealust kirjanduspõlvkonda iseloomustab teatav eksistentsialism.

"Minu enda eksistentsialistlik elutunnetus pärineb 1967. või 1968. aastast, kui ajakiri "Noorus" korraldas suvelaagreid, kus käis koos põlvkond, kes on täna 70 ja isegi 80," sõnas ta.

Ta tõi välja, et Hando Runnel kirjutas "Nooruses" sellest, mis on elu mõte. "Milline tänase põlvkonna kirjanikest on küsinud, mis on elu mõte? Väga triviaalne on vastata, et elu mõte on elus endas ja elad oma päevakesed ära," jätkas Veidemann.

"See on alati midagi kõrgemat kui see, millega sa täidad oma igapäeva. Sa pead ise selle kohale tõusma ja see põlvkond, kaasa arvatud Viivi Luik, tõusid selle kohale. Elu mõte on selles, et elule antakse mõte, elule on vaja mõte anda."

Veidemanni sulest ilmus äsja artiklikogumik "Eesti kirjanduse mõte". Eesti kirjanduse mõte on nii kohutavalt suur, et iga täht selles sõnas "mõte" tuleb kirjutada suurte tähtedega, leiab Veidemann.

"Mõelda vaid, et Hendriku "Liivimaa kroonika", milles on kolm eestikeelset lauset – juba sellega tuleb esile eesti keel," kirjeldas ta. Eesti kirjandus on tema meelest tegelikult eesti keele taasloomine.

"Seda räägib natuke üle miljoni inimese ja kui inimesed natukenegi eksistentsiaalselt mõtlevad, siis ainult üks linnaosa jagu räägib ühte unikaalset keelt, millest on loodud terve suur universum alates luuest, proosast, ajalehtedest ja lõpetades siis kasvõi nende arvuti keeltega, mis on samuti meie kirjakeele osa."

Kultuurisoovitus: "Mul on neid kolm. Esimene neist ei ole soovitus, vaid kohustus. Seitse aastat tagasi võttis Tallinna volikogu vastu otsuse, et Tallinnas üks riigigümnaasium saab nimeks Collegium Estonicum, kus õpitakse süvendatult eesti kultuuri, kirjandust, muusikat jm. Ma tahaksin, et nad selle otsuse ellu viiksid," tõdes Veidemann.

"Ma ei väsi kordamast, et Eesti tähtpäevade kalendrisse tuleb võtta Eesti kirjanduse päev, nagu meil on emakeelepäev," jätkas ta.

"Kolmas soovitus on kõikidele õpetajatele, haridusministeeriumile, kogu riigi kultuuri avalikkusele – taastada Eesti kirjanduse õppekavas gümnaasiumis Eesti kirjandusklassika moodul."

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: