Kui Sa 16-aastaselt oma esimesed luuletused Viljandi rajoonilehes avaldasid, kas juba siis oskasid nii mõelda, et elu ei tohi raisata ning sellele tuleb mõte anda?

Ma ei osanud seda nii täpselt sõnastada nagu me praegu siin laua taga räägime, aga ma aimasin küll. See oli mulle hirmus oluline, et ma saaks oma elule selle mõtte anda. Tõesti ma mõtlesin sellest, aga teistmoodi. Mis puutub mu esimesse raamatusse, mis ilmus kassetis 1965. aastal, siis selle kohta on minult palju küsitud, et kas see tegi mulle rõõmu ning kuidas ma sellesse suhtusin. Pean ütlema, et ma väga häbenesin seda raamatut, sest siis olid mul juba teistsugused luuletused ning raamatud ilmusid sel ajal aeglaselt. See raamat tundus mulle väga lapselik, seal oli ainult paar luuletust, millele ma armu andsin. Need luuletused olidki seal tegelikult ainsad, mida ma hiljem olen oma kogudesse võtnud.

Inimesed meie ümber armastavad siiani näiteks "Pihlapuud" või "Angervaksa" ja me sugugi ei mõtle, et Viivi oli nii noor ja primitiivne. Vastupidi, need on luuletused, mis on eesti rahva südames tänase päevani. Neid lauldakse ja neid osatakse peast.

Need mõlemad luuletused olidki mul kirjutatud 15-aastaselt. Hiljem tuli terve hulk teisi raamatuid, millest siin on ainult üheksa olulisemat välja võetud, aga neid on kokku üle 20.

Kui me korraks sealt varajasest noorusest, 1960. aastatest, midagi välja tooksime, siis milline see nendest oleks ja miks see nii oluline on?

Luuletuskogu "Hääl". See oli minul eelmiste raamatute järel hoopis teistsugune raamat. Seal ma väljendasid midagi, mida ainult mina sain luules väljendada. Teised olid võib-olla natukene üldluule.

"Hääl" oli just minu raamat, minu luuletused. Sellel raamatul oli ka väga vastuoluline vastuvõtt. Väga paljudele ta ei meeldinud, aga kellele meeldis, sellele meeldis kirglikult. Sellele raamatule kirjutas saatesõna Paul-Eerik Rummo ja see ilmus Loomingu raamatukogus. Aasta oli 1968, poliitiliselt märgiline aasta ja see Paul-Eeriku saatesõna ei ilmunud kunagi siin raamatus ning raamat jäi sellepärast tükiks ajaks tsensuuri kinni. Pärast seda oli mul endal ka lühikeseks ajaks avaldamiskeeld, mida ma siis ei teadnud, aga hiljem sain teada.

Kas sellise tsenseerimise või ka negatiivse vastuvõtuga on Sind kerge rivist välja lüüa? Kui saad aru, et mõnele inimesele nii väga ei meeldi see, mida sa kirjutad, siis kas lased end kõigutada?

Ei lase, pole kunagi lasknud. Kui ma midagi ise teen, siis ma tean, miks ma seda teen ja kuidas ma seda teen. See olen lihtsalt mina ja see on täiesti selge, et kõik inimesed ja raamatud ei saa kõigile meeldida, see on täiesti loomulik. See on sama loomulik nagu ma ütlen, et kõik inimesed ei pea alati raamatuid lugema ja igaühel on oma raamatud, mida ta loeb.

1970. aastatel jõudsid Sa proosani. Kas see oli õige aeg Sinu elus või miks see juhtus?

Olin ühel teel sellesse punkti jõudnud, kus mul oli vaja näha teistsuguseid maastikke. Proosa väljenduslaad on hoopis teistsugune kui luulel. Nad on üks ja sama kirjutamine küll, aga nad on täiesti erinevad. Olin algusest peale tahtnud proosat kirjutada, aga tajusin, et see aeg pole käes. Proosa nõuab teatavat elukogemust, sest luule on tundeväljendus, aga proosa on mingisugusele kogemusele toetuv tekst. Selles on nende suur vahe.

1985. aastal ilmus "Seitsmes rahukevad". Miks võtsid kaasa teose uue, 2021. aastal ilmunud trüki, mitte vana?

Nii nagu kirjastaja Sirje Endre ütles, on see selle raamatu uustrükk. See on mingis mõttes uus raamat, sest lugeja on uus. Kui uued põlvkonnad loevad, siis loevad nad seda raamatut, mitte vana pehmekaanelist – see on nende jaoks kiviaeg.

Selles raamatus on Maarja Vaino ja Joonas Hellerma saatesõnad ning nad näitavad seda raamatut hoopis uue nurga alt, mitte nii nagu omaaegne kriitika, sest aeg on täiesti teine. Selles ajas tundub nii, et see raamat ongi püüdlus tuleviku poole.

Raamatust on räägitud kui ajaloolisest romaanist, aga ma ise sellega päris nõus ei ole sellepärast, et ta räägib küll minevikust, 1950. aastatest, kuid räägib seda hoopis teistmoodi. See räägib seda lapse kaudu. Raamatus on ka üks selline lause "Mitte keegi meist ei tea, mida lapsed meile toovad." Need, kes siis olid lapsed, hakkasid mõned aastakümned hiljem Eesti Vabariiki taastama. Tegelikult see tunne on selles raamatus olemas juba siis. Tagantjärele on seda kerge öelda, aga lootus ja see jutt lootusest, mis lume alt välja kaabitsetakse, on kõik tulevikku suunatud. Sellepärast ma võtsingi uue, mitte vana väljaande.

Oled palju tähelepanu pööranud aegade hullusele. 1980. aastate keskpaik, kui "Seitsmes rahukevad" ilmus, oli omamoodi hull aeg. Kuidas Sa neid kahte ajastut võrdled? Seda hullu aega 1980. aastatel ja praegust?

Igal ajal on oma hullus, sellist aega ei ole, kus hullust ei oleks. Mõnikord lööb see vähem välja, mõnikord torkab see vähem silma. Peidetud olekus on see kogu aeg olemas ja ootab oma hetke. Kui see hullus mingi välise tõuke saab, siis tekivad kohe inimesed, kes selle täide viivad. See on inimeste sees olemas.

Huvitav on vaadata tagantjärgi seda, kui on olnud need eriti hullud ajad, näiteks 1930. aastad Saksamaal, siis inimesed ei märka, et nad hullusega kaasa lähevad. Nad lihtsalt elavad oma igapäevast elu ja elu on täpselt selline nagu ta on. Inimesed harjuvad kiirest ja nad ei märka seda, et see on hullus, millega nad kaasa lähevad. Praegu on see täpselt sama ja oli ka 1980. aastatel. 1980. aastate teise poole iseloomulik joon Eestis oli see, et asjal oli kaks poolt. Üks oli tugev venestamise püüe ja teine oli vabadusvõitluse pool, mis hakkas järjest tugevamini silma paistma. Ütleme, et kõige hullemad aastad olid siis, kui "Seitsmes rahukevad" kirjutatud oli, 1982, 1983 ja 1984. 1980. aastate esimene pool oli kõige hullem. See oli kogu aeg noateral käimine, aga siis kuidagi inimesed said lootuse ja kõik, mis sellele 1990. aastate alguses järgnes.

Praeguse aja hullus on täpselt samasugune. Hullus on ikka hullus, pole vahet, mis need poliitilised taustad on. Inimeste hullus otsib väljapääsu. Mõned ajad on soodsamad, mõned ebasoodsamad. On ka vaiksemaid aegu nagu näiteks 19. sajandi lõpp. Igal pool Euroopas oli vaikne, vagane ja väga lootusrikas.

Oled kaasa võtnud ka raamatu "Ajaloo ilu". Milline Viivi selle raamatu kirjutas?

"Ajaloo iluga" oli selline lugu, et kui ma seda kirjutasin, siis sel ajal hakkasid toimuma kõik see, millest ma kirjutasin. See on kirjutatud 1990. aasta lõpus ja 1991. aasta alguses. 1991. aasta alguses olid niisugused asjad nagu Vilniuse ja Riia veretööd ning Omoni väeosad, mis tulid Balti riikidesse selle ettekäändega, et noori mehi Nõukogude armeesse võtta. Inimeste seas oli siis levinud juba niinimetatud salakeel. Ei räägitud telefonis asjadest selgelt ja otse, vaid kokku olid lepitud koodid, mida tarvitati. Siin raamatus on ka sellest juttu, kuigi selle raamatu tegevus toimub 1968. aastal Tšehhi vabaduse alla surumise ajal. Tegevus toimub hoopis Riias, aga need tunnusmärgid või koodid on samad nagu 1991. aastal Eestis. Seda oli tõesti imelik kirjutada, sest need ajad justkui kattusid omavahel.

Need, kes sinu raamatutest lugu peavad, on rääkinud sinu ettenägemise võimest. Tajud seda, mis juhtuma hakkab ning suudad selle varem kirja panna. Kas oled selle peale mõelnud, et kust see tuleb või mis see on?

Ma ei julgeks nii kindlalt öelda, et ma midagi ette näen, aga see on võib-olla aja ja inimeste tajumine. Kui sa neid püüad tundma õppida ja teravalt tajud seda, mis ajas liigub, siis võid tajuda ka seda, kuhu poole see aeg liigub ja mis võib tulla. Mul on üks luuletus sellest, et võib-olla ei tulegi kevad, vaid hoopis midagi muud. 2020. aasta koroonakevad oli ka hoopis midagi muud.

"Varjuteater" on jällegi omapärane raamat ühe kümnendi kohta. Kuidas Sa "Varjuteatri" ajastut iseloomustaksid?

"Varjuteatri" kirjutasin 2009. ja 2010. aastal. Selle aja kohta võib öelda, et siis hakkas 21. sajand peale. Siis hakkasid need asjad välja kooruma, mis 21. sajandil vähemalt siiani meie jaoks on olnud olulised. "Varjuteatri" kirjutamine hakkas peale küll 2009. aastal, aga enne seda olin ma elanud Itaalias ja näinud juba siis põgenikekriisi. Mujal sellest ei räägitud üldse. Samuti looduskatastroofid. Näiteks sellel ajal, kui me Itaalias olime, kuivas ära suur Po jõgi. Sellest ei räägitud kusagil, aga see oli Itaaliale tohutu katastroof, sest kõik need riisikasvatajad ja Itaalia riik, kes sellest veest elasid, said majanduslikult kohutavalt suure hoobi. Jõgi oli nii kuiv, et jõe põhjas võis rattaga sõita.

See kõik hakkas ammu peale, mis meieni siin jõudis alles 2014, 2015 ja 2016. Kõik oli juba olemas ja võib öelda, et juba ammu oleks saanud midagi ette võtta, mitte asjadel nii kaugele lasta. See on see aja taust.

"Varjuteatris" on räägitud ka demokraatia kriisist ja sel ajal, kui see raamat ilmus, siis inimesed küsisid, et kust ma seda võtan, et demokraatia kriis on. Nagu me näeme, see demokraatia kriis on pidevalt süvenenud ja midagi vastukaaluks pakkuda pole, aga kriis on kõigile nähtav.

Me oleme teel 2022. aasta kevadesse. Kas Viivi Luige sulest ilmub midagi uut?

Ma tahaks loota. See on laua peal, aga on pooleli ning ootab oma aega.