Stiililiselt liigitub "Kuldne kroon" autori sõnul maagilise realismi alla. "Need inimesed, kes mul raamatus välja valitud on, on inimesed, kellega mul on olnud mingisugune iseäralik maagiline kogemus argielus," märkis Luik.

"Neid lugusid, mis on selles raamatus inimestest, kes mulle olulised on, ei saaks kirjutada keegi muu peale minu, sest kellelgi teisel ei oleks nende inimestega just niisugust kontakti olnud," selgitas ta ning lisas, et kuigi lood, millest ta raamatus kirjutab, on tõestisündinud, on nendes midagi, mis ei ole sõnadega seletatav.

Inimesi, keda kirjanik oma raamatus mainib, kutsub ta tegelasteks. "Kui me võtame niimoodi, et inimese elu on kõrgemalt ja kaugemalt vaadates lihtsalt üks teatritükk, siis kõik, kes laval liiguvad, on ikkagi tegelased. Ja need inimesed minu elus on ka minu elu tegelased. Osad on peategelased, osad kõrvaltegelased."

Tegelased, kes "Kuldse krooni" kaante vahele said, on autori sõnul inimesed, kes on talle väga hinge läinud. "Kusjuures nad ei pruugi üldse mingid sõbrad või väga lähedased inimesed olla, vaid mingisugune olukord, hetk elus, on nendega seoses mulle midagi avanud," selgitas ta.

Lugudes, mille Luik kirja on pannud, on oluline roll elu maagial. "See ongi üks väga iseäralik asi – tegelikult ju kogu kirjandus seisab sellel, see on kirjanduse vundament. Argielu avab järsku mingid ootamatud panoraamid, mingid uksed kuhugi. Ainult et sa pead oskama seda, et see on ootamatu, sel hetkel tajuda," nentis ta.

"Ilmaasjata ei öelda, et kirjanik on see, kes sõnastab need tunded ja olukorrad, mida inimesed tajuvad, aga tegelikult ise sõnastada ei suuda. Need olukorrad ja tunded on kogu aeg igal pool olemas, see ei ole mingi muinasjutt," jätkas kirjanik.

"See sõna maagiline mõjub kuidagi väga devalveerunud sõnana, aga samas kogu elu ongi maagia. Me ei tea täpselt, kuidas elu tegelikult toimib, ja me oleme vahel ka iseendale üllatuseks, kui me ütleme asju, mida me ei ole endalt oodanud, või teeme tegusid, mida ei ole arvanud, et teeme. See juhtub kõigi inimestega," lausus ta.

Luik nentis, et inimene ei ava ennast mitte kunagi lõpuni. "Inimene isegi ei oska end lõpuni avada. Ta ei tea kõike, mis tema selles sahtlis või kapikeses on, või on selle unustanud. Aga enamasti ei tea. See kõik selgub alles elu käigus. Ja mõnel eluperioodil inimene lihtsalt ei saa neid asju veel näidata, kuna ta ei ole nendeni veel üldse jõudnud. Ta ei teagi, et niisugused asjad tema haarde ulatuses on."