Eesti kirjandusliku mõtte grand old man (nii võime vist juba öelda) Rein Veidemann, kes hiljuti tähistas oma 75. sünnipäeva, on nüüd jõudnud ka sarja Eesti mõttelugu autorite soliidsesse seltskonda.

Tema vastne kogumik "Eesti kirjanduse mõte" on aga – eriti arvestades autori paljusid varasemaid pihtimuslik-memuaarse kallakuga esseid ja intensiivset tegevust ilukirjanikuna – pisut ootamatult üldteoreetilise sihiseadega.

 Üldistuste üldistused

Laias laastus ja väga lihtsustatult võiks meie "jooksvat kirjandusprotsessi" kujutada järgmiselt: kirjanikud kirjutavad oma teosed, siis analüüsivad neid teoseid kriitikud, seejärel teevad üldistusi kirjandusteadlased ning lõpuks tuleb Rein Veidemann, kes omakorda teoretiseerib, teeb veel "üldistuste üldistusi",  refereerib Juri Lotmani mõtteid ja "loeb sõnad peale".

Tõepoolest, vastne mõtteloo-kogumik sisaldabki suuresti sellist lennukat teoretiseerimist, esmapilgul võib jääda mulje, et kirjanikud ise on vahel jäänud justkui kuhugi tahaplaanile.

Kunagi küsiti ühes poleemikas, kas meie kirjanduslik mõte liigub hoopiski "kirjaniketa kirjanduse" poole ¹. Veidemanni raamatu esimest tsüklit "Käsitlused" lugedes kippus see kiuslik küsimus vahel tõepoolest meenuma.

Päris nii hull see asi siiski pole, oma lemmikuid meenutab ja vaatleb Veidemann siingi raamatus: minevikumeestest Kristian Jaak Peterson, Kreutzwald, Tammsaare, uuematest klassikutest Ristikivi, Alver, Jaan Kross, Paul-Eerik Rummo, Runnel. On ka käsitlusi mõnest üsna ootamatust autorist: Gustav Wulff-Õis, Hans Leberecht.

Muidugi, kogumik hõlmab vaid murdosa Veidemanni kirjatöödest, siin pole näiteks ainsatki artiklit Oskar Lutsust (aga neid on päris mitu ja olen neid ikka huviga lugenud).

Ja muidugi on Veidemanni teoreetilistes ekskurssides vägagi intrigeerivaid teemaarendusi. Mulle tundus näiteks  üpris oluline Juri Lotmanile toetuv arutlus olulisest erinevusest piltkujundi ja sõnakujundi vastuvõtus:

"Pilti me jälgime, teksti järgime. Ühel juhul oleme kõrvaltvaatajad, meie kujutlus piirdub pildil kujutatuga. Teisel juhul aktiveerib sõna (tekst) meie kujutlusvõime. Lugejatena me oleme kaasaloojad, kaasautorid; maale, filme, teleseriaale jälgides oleme vaatajad. (---) Triviaalse lugemisoskuse ja lugemiskunsti vahelisel väljal otsustataksegi (ilu)kirjanduse saatus. Kirjandus võidakse devalveerida üksnes pildijadaks, aga loodetavasti sünnib ka niisugust kirjandust, millel on võime taasluua lugejat" (lk 39).

Paavst või preester?

Paavstlikke ambitsioone ei näi Veidemannil seejuures olevat, ta ei kuulu sääraste hüperkriitikute hulka, kelle kohta Henn-Kaarel Hellat on nentinud, et "mõned neist on ennast tõepoolest alati pidanud kas kirjanduse administreerijateks või eestvõitlejateks, kuid tõdegem, et need pole olnud just kriitikkonna õied, nad on enamasti oma karjääri kuulsusetult lõpetanud või omandanud järelpõlvedes kurikuulsagi maine." ²

Kui ka mõni Veidemanni teoreetiline passaaž hõljub üsna kõrgetes sfäärides, näeme siiski, et ta pole selleski kogumikus mitte elitaarne teoreetik-kriitik, kes kirjutaks vaid mõnesajale asjahuvilisele-filoloogile.

Üldhuvitavaid teemaarendusi leiab näiteks artiklitest "Piibel kui eesti kirjanduskultuuri arhetekst", "Masinad eesti kirjanduskultuuris", "Äri-ilmast eesti kirjandusilmas", "Raamatukogud – oaasid üksilduse kõrbes" või ka ""Kodu" eesti (kirjandus)kultuuri südamesõnana".

Leiame kogumikust ka entsüklopeediliselt tiheda ülevaate "Eesti kirjanduse lühim lugu tekkeajast 21. sajandi alguseni" (lk 138-152, algselt kirjutatud aastal 2011 TEA entsüklopeediale, aga ilmub siin esmakordselt).

Veidemann ei taha naljalt kedagi ega midagi meie kirjandusest lausa välja või kõrvale heita. Näiteks naistekate kohta ütleb ta: "...kuigi nimetus "naistekas" kannab endas pisut üleolevat ja isegi halvustavat varjundit naiste endi suhtes, on samas siiski tegemist tõsiseltvõetava proosažanriga" (lk 259) ning kasutab antud žanrinimetust ilma jutumärkideta.

Ta leiab lohutavaid ja lepitavaid sõnu nii mõndagi konfliktset olukorda, skandaalset autorit või teravat teemat valgustades. Nt Hans Leberechti stalinistlikku jutustust "Valgus Koordis" (1948) käsitleb ta "eesti-vene kultuurisuhtluse kurioosumina" (lk 241).

Nii et mitte paavst, vaid pigem preester.

Mitmeid tema seisukohti tahaks võimendada, näiteks sellist äratundmist: "...tegelikult on kogu eesti kirjandus mõistetav kõige paremini läbi eksistentsialismi prisma. Nii-öelda pime, teadvustamata ja institutsionaliseerumata eksistentsialism on eesti kirjandusloo allhoovus" (lk 188).

Pikka aega poliitikas kaasa löönud Veidemann on oma kirjandussõnavõttudes õnnelikult vältinud politiseerimist ja ideoloogilisi paikapanemisi. Tal on silmapaistvalt loomupärast diplomaatilist talenti  ja kirjandusuurijale püsivalt vajalikku põhimõttelist neutraalsust, mis aga ei muutu pingevabaks ja hambutuks dotseerimiseks.

"Kirjandus elab oma elu," ütleb ta (lk 258), ning see on väga sümpaatne teadlase- ja kriitikuhoiak.

Peeter Olesk kolleegi portreteerijana

Kogumiku lisaväärtuseks on Peeter Oleski (1953-2021) mahukas memuaarse kallakuga käsitlus Veidemannist "Kirg vaimsuse järele" (lk 439-488), autori üks viimaseid kirjatöid. Oleskile loomuomaste rohkete kõrvalpõigetega loos on nii filoloogilist filosooflemist kui ka nostalgiat ja emotsioone – kuni selleni välja, et "meie eksistents on poolik, kui sealt puudub tundelisus" (lk 451).

Siiski on kahju, kui kõiki meie kirjanduse varasalvi valdavast ja haldavast kirjandusteadlasest jääb maha lugematu hulk artikleid, ees- ja järelsõnu, päevakajalisi sõnavõtte, kommentaare ja ääremärkusi, aga ei ainsatki kirjanikumonograafiat (näiteks Peeter Oleskilt võis juba alates 1970. aastate lõpust oodata põhjapanevat käsitlust Gustav Suitsust või ka Nigol Andresenist; tema kümnete vastavate kirjutiste põhjal võib ehk isegi aimata, millised need käsitlused võinuksid olla). ³

Kokkuvõttes jääb sellestki Rein Veidemanni raamatust kõlama mingi romantiliselt (tahtsin peaaegu öelda: nooruslikult) pidulik, õilis ja ülev meeleolu. Tõepoolest, ses suhtes teda kellegi teisega juba ära ei vaheta!

Ja kui Peeter Oleski artiklid on koondatud raamatusse pealkirjaga "Filoloogia tõeline tähendus" (2008), siis Rein Veidemanni pealkiri "Eesti kirjanduse mõte" näib sellele suurepäraselt sekundeerivat. Kahe mehe erinevust näitab vaid see, et Veidemanni pealkirjas puudub sõna "tõeline".

¹ Henn-Kaarel Hellat, "Kas kirjaniketa kirjanduse poole?" – Keel ja Kirjandus 1979/9
²Samas, lk 527
³Oleski viimase aja kirjatöödest on meelde jäänud Jüri Talveti 75. juubeliks kirjutatud "Väliskirjandusest maailmakirjandusse" (Keel ja Kirjandus 2020/12), pikem artikkel (40 lk) "Astrofüüsikast sõbra vaatekohalt: mitte visand, vaid konspekt" (Akadeemia 2021/8) ning arvustus "Villem Ernits lähemalt ja kaugemalt" (KK 2021/11).