Karl Martin Sinijärve raamatusoovitused: Tiina Laanem ja Rein Veidemann
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab sel nädalal nii Tiina Laanemi värsket teost "Öised hääled" kui ka Rein Veidemanni esseekogumikku "Pudelposti randumine".
Tiina Laanem "Öised hääled" (Pegasus)
Tagakaane tekst laseb arvata, et nüüd on üks müstika ja tontliku muinaslooriga varjutatud jutustik, midagi pehmema fantasy ja stephenkingiliku kodukülakoleduse rajamailt. Ei ole mitte. Üpriski rahulik turvahullus inimolemise nässuläinumaist paigust. Üsna siinsamas Eestis. Teeb meele natuke kurvaks, aga ei valmista pettumust.
Mis inimesed need sellised üldse on? Kas nad on päriselt olemas? Siinsamas, minu ja sinu ja kõikide meie lähedal? Või on nad väljamõeldised? Või elavad säherdused mingis muus ilmamaa nurinurgas? Kerge fantaasiavarjund aitab seesinastel küsimustel sordiini alla jääda, kuigi vastuste otsimisel tost suuremat abi ei ole.
Lood on kirjutatud heaste, vahel liigagi siledalt, kohati tahaks äkkpööret elik teravnurka näha. No nürinurkagi kulgeva kaare asemel. Ometi hoiavad haardes, veavad maailma, mis on teistsugune, kiiksuga, äraspidine – samas siinsamas. Ehkki tahaks loota, et ei ole. Mitte päris siinsamas, mitte päris praegu. Paraku vist ikka on. Usun, et paljud leiavad siit üles iseennast ja oma tuttavaid, õnneks piisavalt nihestatuna – ööund ära ei aja, aga elu üle järele mõtlema võiks panna küll. Kummastav ja hillitsetud, samas vägagi kohalolev novellistu. Mõnigi puänt tekitas lausa vau-efekti!
Kui ma võtan seda loostikku realistliku kirjandusena, siis ma ei leia siin personaalset puutepunkti, miski tühihing jääb muudkui võimaldasa vaimundavate verbaalsete vete kohale võnkuma. Aga kui ma lähenen tekstidele täiesti ulmekirjanduslikust vaatevõimalusest, siis on me ees vägagi elegantne veerepealne teispoolsus-siinpoolsus, omast kohast märgatavalt jubelikum kui limaste jälganditega pikitud uua-uua horror või verise naturalismuse pinnal end edasi lohistav argikoledik. Kuidas võtta? Minu peas vastust ei ole, ju on ta lugeja omas.
Rein Veidemann "Pudelposti randumine" (Edasi.org)
"Pudelposti randumine" on jutustamine-jutlustamine kaudu meie ja mitme kultuuri ning läbi ühe autori omailma. Rein Veidemann on me kultuuris oluline (olnud) nii noore tegijana kui (jätkuvalt) vana olijana, tema meeleilmas viibimine on hariv ja ergastav. Paari aasta jooksul loodud lugude sidus ühtepanek võimaldab selles ilmas ringi vaadata ning annab inspireerivaid nükkeid-viiteid-soovitisi ka ajas ja ruumis eemamale vaimupilku heita.
Kõige armsam on Veidemannile Eesti kultuur. Nood omakorda kõige väärtuslikumad eosed, seosed, teosed ja teostajad leiavad mõistagi enim märkimist ja mõlgutamist. Olgu lood või ajajoonel kaunis harali. See on okei ja norm. Me kõik oleme pärit omaenda aegruumist ja valikutest. Meeldivalt sageli hajub ja teravdub Veidemanni mõte aga täiesti teistesse ajastutesse ja mõtlejatesse, ta annab lugejale võimaluse lasta meeleuit ilmavalda laiali, otsida ja leida, vaielda ning miks mitte ka vallatleda.
Võib-olla ei ole see just see raamat, mida peaks koolilastele kohe kuuendas klassis laua peale patsutama. Aga noile, kelle huvi ja himu humanitaarses suunas helgib, võiks hilisemas teismeeas siit tasapisi soovitama hakata. Hea õpetaja mõistaks, ma arvan. Ja lasta natuke vigu ja näpukaid üles otsida. See on kooliõpilasele väga äge mõttemäng – klassiku toimetaja tööd teha. Hea raamatu kallal on hea, kehva juures poleks küll mõtet. Siin on hea raamat. On, mida otsida.
On see, mis on. Ja on ka see, mida me lisaks loome. Kummalegi on omane võime muutuda, samuti kaduda. Lühidalt võiks öelda, et reaalteadused tegelevad Jumala looduga ja humanitaarteadused inimese looduga. Tehnilise külje üle valitseb matemaatika ja loova külje üle sõna. Tõsi, matemaatika on üks ja keeli palju. Neid ühendab muusika - universaalne keel, universumi unelaul ja äratuskell.
Jäin mõttehulkuma. Eks siin-seal jää ka Veidemann. Aga lugeda tuleks ja kaasa mõelda võiks; lühivormid ei lase paljutki lõpuni rääkida, küll aga kergitavad põnevustpakkuvalt palju küsimusi. Ka autorile. Need tuleb ära küsida. Siin on hakatust veel vähemalt üheks vajalikuks raamatuks. Saagu see!
Toimetaja: Kaspar Viilup