Tove Alsterdal "Tormiheide" (Varrak)
Rootsi keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma

Ma ausalt öeldes ei viitsi väga palju noid musta seitsmekümnes varjundis toodetavaid põhjamaa kriminulle enam väga tutvustada. Tapeediks läheb. Aga vahel sähvatab midagi ja siis ärkab südametunnistus. Peamiselt vist seepärast, et naabermaade oluruumiga oleks tark sidet hoida ja et Soome, Vene ja Läti kirjandustest jõuab meie riiulile harva ning heitlikult, siis antagu Skandinaaviatki!

Midagi on sest tumedast öömustast ööst ja kõigist noist harjumus- ja tavapäraseks saanud nordnurinaist siin sügavas juures sees ja ei see kao, ei kuhugi kao. Samas igavamad igavused on õnnestunud välja jätta. Politseinik ei ole automaatselt loll ja kõik uurijad ei vaevle pidevalt kerge elu raskuste küüsis. Mis muudab raamatu loomulikumaks – sest ma ei usu minutikski, et päris Rootsis nii palju jama on, kui paarteist sealset krimikirjanikku Euroopa virtuaalsel mõrvaskeenel kokku kirjutada mõistavad. No ei ole ka Šotimaal terve Ian Rankini jagu kammi ja pusserdamist, ei peagi, ei saagi. Kirjandus on kontsentraat ja keskmise kodaniku puutumus raamatuga on harv koma juhuslik. Tuleb laks kohe kätte anda.

"Tormiheide" on natuke sümpaatne (ei hakka ütlema, et kvaliteetselt kirjutatud ja heas haardes hoidev korralik tumevik) just toopärast, et sarnased sündmused ja aegadeülesed jamad inimestega võinuks siinsamas me koduõuel sündida. Ja hirmsasti tahaks, et kui on olnud nii ja mine tea, ehk hulleminigi, siis, uh, leidunuks ka lahendused. Mulle jäi sest raamatust miski ootamatu lootus kumama. Ja ootamatut lootust soovin ja soovitan küll meile kõigile, sest ilm on praegu ikka kuradi külm.

Meie, inimesed, oskame olla soojemad!

Katrine Marcal "Leiutades maailma. Kuidas meeste loodud majanduses eiratakse häid ideid" (Rahva Raamat)
Inglise keelest tõlkinud Kadri Okas

Intrigeeriv ja inspireeriv lugemine. Me keeles öeldes vast – nakatav ja vaimundav. Kohe tuleb kõrvale jätta igasugune kiusatus iseoma õigust kuulutada või nöökida või seletada. See ei viiks kuhugi või kui, siis kuhugi, kuhu jõuda poleks tingimata tarvis. Tülisse, mida ehk tahetaksegi terake provotseerida, ent egas igale kiusatusele järele andma pea.

Põhimõtteliselt võiks, kui sulejooksu on, kirjutada ka samas võtmes raamatud alapealkirjadega "Kuidas karsklaste loodud majanduses eiratakse õllesõprade häid ideid", "Kuidas luulesõprade loodud majanduses eiratakse matemaatikute häid ideid" või, tuletades hea sõnaga meelde klassik Kivirähki, "Kuda massat kiusata, nõnna et orjal mõnus oleks". Ja nii edasi ja nii tagasi. Selge on, et Marcali raamatus eiruvad naiste ideed. On selge seegi, et piisava hulga lähtematerjali olemasolul võib ära tõestada ükskõik mida. Kas või seda, et Kivirähk ja mina oleme tegelikult naised ning meie ideid eiratakse rämedalt, jämedalt ja jätkuvalt.

Ma ei taha siin kuidagi mõttetu macho-siga olla ega naeruvääristada väärt kompilatsiooni. Ses raamatus on ohtralt teraseid mõttekäike, see tuletab meelde palju ununenut ning juhatab harjumuspärasest erinevate edasimõtlemise viiside juurde. Lihtne oleks nentida, et kusagil struktuurides on kallutatud jõud. Muidugi on. Aga kaedagu, kui kaua on see pendel olnud teises servas kinni ning maailma asjade kallal toimetama lubatud inimkonna osa oma eriti. Ei tasu imestada, kui vabanemise moment ei jäta pendlikest kenasti keskpõrandale tiksuma, vaid enne tuleb paar kõmmu vastassuunast ära kannatada. Näikse igasuguste poolsustega niiviisi olevat ja võiks jõuda poolsuste vältimiseni. Ning erinevuste tunnistamiseni. Ju see võtab aega.

Mulle meeldib, kui raamat on hästi kirjutatud ja kisub ennast lugema. Meeldib seegi, kui vastu vaidlema tõmbab. Aga ma siinkohal ei vaidle, vaid ootan rohkem aruvara, mis kahtlema ja nuputama paneb, võimalikult mitmekirevast vaatevinklist. Usk hoiab alles, mõistus viib edasi. Oskaks noid kaht vaid edumeelses parlanksis hoida. Kummagi vajalikkuses ei ole kahtlust küllap kellelgi. Isegi meeste loodud majanduses. Mis on ikkagi naiste hoitud.