Isaac Asimov "Enne Asumit", "Edasi, Asum" (Eesti Raamat)

Esiteks: maru rõõmsaks teeb, et mitmekümne aasta jooksul tükkhaaval ilmunud Asumi-sari on jõudnud tervikuna eesti keelde. Jõudnud meile ka ühtlustatud formaadis, kujunduses ja lausa karbi sisse panduna. Mis muudab ta muidugi suurepäraseks  jõulukingiks, ho-ho-hoo. Viimastena ilmusid sarja viimased raamatud, mis küll looloogilisel ajateljel esimesteks ehk eellugudeks paigutuvad. Ja hea on.

Mitmed kriitikud on pidanud noid viimaseid-esimesi sisuliselt ja tehniliselt kõige nõrgemateks. Ma nii ei arva. Ehk on nad lihtsalt kõige harjumuspärasemad, sest kirjutamisaja poolest on nemad ju meie kaasajale lähedasimad. Üle poole sajandi arendatud epopöa ei saagi olla ühtlane, muidu oleks ta kahtlane, et mitte öelda kohtlane. Mu meelest nõrgim (ent ometi omast kohast armsaim) on kõige esimene, "Asum" ise, mis oligi ju ajakirjas avaldatud fragmentide kompilatsioon ja millest ei autor, kirjastaja ega arvustajad arvanuks toona viiskümmend pluss pluss pluss aastat kestvat müüvikut.

Nood viimased-esimesed üllitati tänavu ja ma ikkagi kiidan veel üks kord, et see päramise sajandi üks olulisi kirjandusteoseid meil nüüd olemas ja loetav ja võetav on. Ja sari oleks nonde lõpus tehtud ja algust avavate lugudeta teistsugune. Mõnele etem, teisele kehvem. Ise nuputan, kust otsast roboti-lugude kaudu Asimovist innustunud pojale Asumi-maailma lugemisehakku soovitada. Kas ilmumise või sündmustiku järjekorras? Saame näha.

Jään mõtlema hoopis tollele, et elu jooksul peamiselt ju populaarteaduslikke teoseid tootnud Asimov (kel arvutite-eelsel ajal olla olnud viis kirjutusmasinat laual ja igaühe vahel erinev käsikiri pooleli) on oma loomingu suures osas uuema teadusmõtte mõttes kütkestavuse kaotanud. Maailm ja teadus ja teaduse tutvustamine on edasi läinud. Aga Asimovi veenvalt ja virgendavalt ja kirglikult kirjutatud paremikku tänapäeva tarkurite täiendustega rikastatud kujul tahaks küll näha. Eriti just targa eesti rahva targas eesti keeles. Heal kraamil ei või lasta raisku minna. Ainet mõtisklusteks.

Psühhoajaloo toimimiseks on meid veel vähe, Isaac Asimov on surnud, Hari Seldon pole veel sündinud, katsugem kuidagi toime tulla. Tulevik on ainus, mis meil on. Kui on. 

Kersti Heinloo "Öövöö" (Varrak)

See siin on ilmselgesti üks võimalik kelmikas kandidaat aasta parima reisiraamatu tiitlile. Austatud ja armastatud näitlejanna lajatab vilunud poksijana nii reisiinimese kui kirjandusinimese kui käsitööinimese vaimukuvale mitmelt küljelt ning teeb seda virtuoosselt, pehmete kootud kinnastega.

"Hõlju kui liblikas, sutsa kui mumm," ütles vana hea poksik Cassius Clay kunagi. Heinloo oskabki. Nii täpselt, ent samas loomulikult paika rihitud raamatut pole ammu kohanud. Reisid, maailm, visuaal, loodus, sokid, valmistamisõpetus. Väga vähe teksti, kuid mis on, on kirjutatud hinge ja arusaamisega. Mõned üksikud eri suurustes pildid iga peatüki juures. Sealjuures väga head pildid. Arusaajatele antud mustrikirjad ja –kirjeldused. Suurepäraselt struktureeritud. Perfektne. Isegi pealkiri on kõlav ja kaunis. Sellise raamatu oleks tahtnud ise teha, kahjuks ei jaga kudumisest ööd ega mütsi. Ööd vist ei saagi inimene kududa, mütsi küll. Või, antud juhul, sokke.

Nood, kes kas või õige natuke matsu tabavad, võtku "Öövöö" raudselt ette. Siin saab nobe, ent seni tiba hulkuv näpp vaimustava aju/aru ja kireva/kirgastava kogemusega ergastatud. Omaenese nappide oskuste pealt kujutan ette sarnasel põhimõttel üles ehitatud kokaraamatut – väikesed vaated üle ilma siia-sinna, tabav sõna, meelepilt ja ilupilt lisaks pluss korrektne järeletegemisjuhis. No hakkan ma jee täiusliku teose kallal kobisema. Olgu, liiga täiuslik olema ei pea ja tekstis on natuke mitte-nii-kenasid kohti täitsa olemas. Ma võin ise tilga chimichurrit mõne fotolehekülje peale ajada, et raamat kodusem ja hatusem tunduks.

Sokid on mõistagi võimsad ja vaimustavad. Puhas ilu. Ei raatsiks pestagi muudmoodi kui jahedas vees, hellalt ja harva. Kanna või ise!