J.K. Rowling "Jõulupõrsas"
Inglise keelest tõlkinud Kaisa Kae

Üks imeline raamat jõulu eel ja igavesti. Vähe on lastekirjandust, mis kestab ja koob ja loeb üle aegade. J.K.Rowling on osanud säherdust teha. Seepärast tasub kohe ära mainida ka muud tänavu ilmunud Rowlingu-tuletised: illustreeritud väljaanne "Harry Potter ja Azkabani vang", "Harry Potteri maagiline aasta" (eeskätt just piltide pärast, tekstilõikude valikus ei osanud küll mingit sihipära näha) ja omal ajal tillukese fännibrošüürina ilmunud, ent tänaseks vägeva pildilise kuju saanud "Newt Scamanger. Fantastilised elukad ja kust neid leida".

Võiks ju laia labidaga lüüa ja öelda, et ju püütakse Potteri nimega kivist viimast verd välja väänata, aga ei. Iga aastaga sünnib ja kasvab uusi lugejaid juurde ja mida ägedam maailm neid ootab, seda toredam tulevik tulevaste aastakümnete raamatutele. Sest kes Potteriga alustab, see lõpetab… see ei pruugigi lõpetada.

Aga "Jõulupõrsast". Hea hoo ja usutava fantaasia-ilmaga lugu. Sünnib ette lugeda väikestele ja ise lugeda suurtele. Ma olen küll kirjanduse koha pealt kaunis kalk tüüp, aga see lugu võttis palge härdaks päris-päris mitmel korral. Täiskasvanud lugeja saab korraks oma sisesoga puhtamaks lugeda. Väikesel on haaravalt põnev. Ja teismelise paneb mõtlema, sest tema saab kummastki vaateviisist oma osa kätte.

Paadunud, ent loodetavasti mitte panetunud lugejana tunnistan, et tunnid "Jõulupõrsa" seltsis olid puhas rõõm. Kui teil on läheduses lapsi, kelle tänavune kingikott täiendust tarvitseb, pistke sinna "Jõulupõrsas". Ja pärast lugege salaja ise ka läbi. Saate paremaks inimeseks vähese vaeva ja rohke lustiga, garanteerin.

Erilist rõõmu tunnevad nood, kes varem juba raamatuid manustanud on, kuna nõkse on laenatud nii siit kui sealt lastekirjanduse klassikast ja nende äratajumine annab omaette mõistatusmängu-efekti. See raamat jääb alles, pole kahtlustki.

Tõnu Õnnepalu "Palk"

Pea poole aastasaja taga, vanal nõmedal okupatsiooniajal, olid eriti kõvade tegijate kohta kasutusel väljendid ja tiitlid nagu "kahekordne Nõukogude Liidu kangelane". Leonid Brežnevil õnnestus vist isegi viiekordne olla, kes noid kuldtähti seal rinnal mäletab.

Tõnu Õnnepalul on au olla kahekordne kirjanikupalgast loobuja. Ja kui kuldtähti sai boss rinda riputada vastavalt paremale äranägemisele, siis Õnnepalu rekordi löömiseks peaks mõnele kirjanikule kolmel korral kirjanikupalk usaldatama ning seesama kirjanik peaks siis kolm korda ka ära ütlema. Ebatõenäoline. Õnnepalu kinnitas ennast väga lihtsa liigutusega järjekordsel moel kirjandusajalukku. Keegi järele ei tee, keegi kinni ei maksa. Tark mees. Või kaval igal juhul.

Brežnevi ja kuldsete rinnatähtede ajad olid mõnes mõttes humoorikad ajad. Mõnes mõttes huumorikirjandusena tuleb vaadelda ka Tõnu Õnnepalu vastset päevaraamatut nimega "Palk". Kuigi too va palk pole üldises kontekstis üldse teab mis peamine käivitaja. Autor afišeerib oma kannatusi sedavõrd sätendaval kandikul, et kannab ja kannatab välja ka võrdluse Andrus Kivirähki (absurdsus) ja Karl Ristikiviga (siiras päevaraamat). Virtuoosse kirjutajana ühendab ta nood poolused filigraanse täpsusega. Kui püüda seda kõike tõsiselt võtta, jääb muhelus ainsaks teeks. Eks ka autor sai asjast aru ja pühendab raamatu lõpuosa inimkeelsele väljavabandamisele.

Pole siin vabandada midagi. Mõnikord tundubki nii, nagu tundub. Ja ligimese kannatuste üle ei ole ilus ilkuda. Õnnepalu viimased raamatud ongi ajanud esmalt naerma ja isegi ilkuma, ent seejärel ikkagi mõtlema ja kaasa ehk pigem ühes tundma pannud. Kogu ilu, loodus ja sellega samas kohinas hinglemine on ju tekstis vägagi olemas – selles vallas on Õnnepalule vähe kõrvale panna.

Häid kirjanikke on meil siiski natuke rohkem kui kirjaniku- ja kunstnikupalku (mu tagasihoidliku arvamuse kohaselt võiks mõlemaid olla vähemasti ühe normaalse teatri töötajaskonna jagu – niipaljukest oluline on eestimaine ja -keelne (sõna)kunst küll). Saagu noidki enam ja etemaid, küllap siis kunagi võtab ka Õnnepalu ühe ja kirjutab rohkem rõõmust kui kannatustest.