Moritz von Kotzebue "Vene sõjavang prantslaste seas" (Loomingu Raamatukogu)

Ma ei ole tükk aega Loomingu raamatukogu sarjast midagi soovitanud ja nagu aeg-ajalt ikka, soovitan esiteks sarja ennast. Võimalust kohtuda eesti keeles säherduse kirjandusega, millega te muidu lihtsalt ei kohtuks. LR on tehniliselt ajakiri ja see tähendab, et kui heale asjale jaole ei saa, siis korjab huntmaailm ta letilt ära ja nii ongi. Katsu kusagilt osta kas või "Loomingu" enda tunamineva aasta suvalist numbrit. Ametlikult. Ei õnnestu. Selle soovituse ilmumise ajaks on küllap ka Kotzebue juba vaid raamatukogudest võetav. Mis on selles mõttes tore, et äkki te tulete ja küsite.

Lustakas lugu paadunud ohvitseri sulest. Hea näide, kuidas tol ajal, kui haridust said vähesed, tähendas haridus hoopis enamat. Näiteks seda, et ka suvaline sõjamees, kel koolid käidud, mõistis täiesti normaalsel tasemel juttu kirjutada. Ajal, mil valdav enamus ei teadnud lugemisest ega kirjutamisest ööd ega mütsi ega kokardit. Kokard on ilmsesti unusõna ju tänagi, mil kirjutajaid on rohkem kui lugejaid. Kirjaoskuse levik on keskpikas persikus isegi hea, samas lugemis- ja mõtlemisviitsimuse lahjenemine mitte nii väga. Loodame, et inimvaim loksub vähehaaval tasakaalu, mitte tasahaaval vähekaalu.

Igatahes kaks sajandit tagasi oskas üks tsaaririigi dekoreeritud sõdalane, kes madina käigus vastaste poolt kinni võeti, oma loo üksikasjalikult üles tähendada. Seda nõnda, et see tänagi rahumeeli loetav on ja vainlast, ehk siis prantslast, ülevõlla ei tuustita. Härrasmeeste vanker. Muidugi ei ole Moritz von Kotzebue kõrgkirjandus, võib-olla isegi mitte kirjandus, aga ta on väärikas lugemisvara.

Ei löödud maha, ei antud kuulikest. Solgutati Baltikumist Pariisini välja, vahel paremates, vahel kehvemates, vahel väga heades tingimustes. Ei jäänud ohvitseripalk (vastase käest!) saamata, ei jäänud kadrillid tantsimata, ooper nägemata. Kaltsudes käia ja lutikaid tunda tuli samuti. Kohesest tinatilgast kuklasse oli asi kaugel. Sõjas juhtus muidugi pahu lugusid, käe seest tuli pommikilde noppida kaua aega, aga sõjavangi seiklus oli… no ta oligi eeskätt seiklus. Va Kotzebue sõdis ja seikles veel kaua pärast tos raamatus räägitut.

Hea pilk üleeilsesse maailma, kuhu kuidagi tagasi ei tahaks – lugege kogu seda elukoledust ka parimais paigus – ja vaimustav õhtuveet. Jääge jälgima, mis Loomingu raamatukogu teeb. Sealt ikka tuleb nii, et vähe ei ole! 

David Lagercrantz "Obscuritas" (Varrak)

Mul on siin soovitamise rubriik ja seega ma ei kritiseeri eriti ega arvusta ega hoiata ka. David Lagercrantzi uue algupärase põnevikusarja avalugu väärib korraga nii soovitamist kui hoiatamist. "Uue" ja "algupärase" ütlen peamiselt seepärast, et seni on Lagercrantz mõõdukat tuntust saavutanud Stieg Larssoni übermüüvikutele keskpäraste ja/või niruvõitu järjelugude tootjana. Õnneks tundub, et ta on end jäljendusi valmistades põnevikmaakrina piisavalt lahti kirjutanud, et lükata käima miski, millest midagi ka loota tohiks.

"Obscuritas" pole pooltki nii obskuurne, nagu pealkiri lubaks, kui välja arvata tõik, et seos pealkirjaga jääb lõpuni küllaltki ebamääraseks. Lagercrantz näikse olevat korralik inimene ja hästi teadlik nii sellest, mida ta masinasse trükib kui ka sellest, mida ostja ootab. Hullust ja kummalisust selle onu käest paluda ei tasu. Kuid kes armastab reeglite järgi tehtud, teatavate krutskitega ning mingisugustki äratundmisrõõmu pakkuvat lugu, see saab siit segu kriminullist, põnevikust, spioonikast, seiklukast. Korrektne kokteilisegaja igal seitsmel juhul. Jampside ja jahmerdajate ristumised on asetatud lähiminevikku – piisavalt siinsamas, et tunda ühisosa, ent piisavalt kaugel, et lasta värvikal tegelaspaaril veel kaua edasi toimetada.

Hoogne, ehkki kohati etteaimatav meie sajandi põnevik mitte liiga tumedaks kiskuva põhjamaisuse raamides. Ja miks ka mitte. Usun, et müüb maailmas paremini kui kümned nordic noir'i tuules tekkinud autorid, kes loodavad musta metsa, igijää ja väljamõeldud vastikuste peale. Igav küll ei hakanud. Loodan, et autor kasvab oma senistest kohustustest vaba kirjanikuna jupp maad suuremaks. Ruumi ju on. Oskusi ka. Vigisesin, aga ootan uut.