"Eesti kalaluule antoloogia" (koostanud Vladislav Koržets)

Õudsalt äge, et vahetevahel võetakse luuleruum mõne uuema vaatenurga alt ette ja seda sealjuures põhjalikult. Iga vähegi intrigeeriva autori puhul on uutmoodi kokkupandu teistmoodi silmiavav ja valgustav. Puhas rõõm ja vankrimääre! Samadest tükkidest saab monteerida hoopis ootamatuid ja ärksameelseid sõnamaailmu.

Kes üldse saab tulla säherduse mõtte peale, et  panna kokku kalaluule antoloogia? Ainus võimalik ja seejuures õige vastus on loomulikult Vladislav Koržets. Ihtüander, kelle vaimlised lõpused hingavad kalasfääris nõndasama loomulikult nagu meie omad garaažis, raamatukogus või kaubakeskuses. Kalavana on kõvasti mõnusalt aega veetnud (selle kohta võivad mõned öelda ka, et rasket tööd teinud) ja komponeerinud eestikeelse luuleloo läbi kalade silmade. Või läbi kalasilma. Merd ja muud vesivärki üle ja ümbere.

Siin on avastamisruumi küll ja veel. Minu üllatusmomente: ei arvanuks eales, et just kala kaudu õnnestub Arvi Siia loomingust paigutada kõrvuti neli luuletust, mis järjest lugedes mõjuvad sedavõrd morbiidselt, et mitte öelda suitsiidselt. Samuti mõjuvad multikultuursuse, immigratsiooni ja integratsiooni radadel mõttelõnga keerutades reipa prohvetlikkusega Paul Rummo read 1960nda aasta luuletusest "Laulasmaa rand":  "Kalur piki pullurivi lautri poole aerutab, / tõmmu noormees leiges laines pruuni neidu naerutab." Olen kindel, et luulest lähemalt mööda käinud inimesed napsavad siit hüva rõõmu tükk aega. Ja samuti leiavad kalur, kalamees ja kalanaine siit täpselt sobiliku raja nii sõnakunsti sügavuste kui pealiskauniduste manu.

Lugesin ja lehitsesin, lehitsesin ja lugesin. Tulemus on see, et käisin Balti jaama turu kalahallis turu-uuringut tegemas. Karta on, et uusaastaöö söömapool kisub kalaliseks. Nii et praktilise väärtusega teos. Väärib püüdmist. Nagu kirjutas Contra: "raske lõpustel / kerge ahingus".

Armastusluule antoloogiaid on meil mitmeid, joomaluule oma on ka olemas. Pluss üht, teist koma neljandat. Jään ärevusega ootama seeneluule, samblaluule, ravimtaimeluule, kuuluule ja servapealse märkamatult oluliku luule kokkupanekuid. Ju tuleb mõne noist valmistamine ise ette võtta. Hea toidu ja hea luulega on kaua aega olnud see asi, et lihtsam on ise teha kui kusagilt otsima hakata. Õnneks olukord paraneb! Mühinal!

Hannes Rumm "Ülo Nugis. Mees, kes vormistas iseseisvuse"

Ülo Nugis ei ole mulle kunagi teab mis palju huvi pakkunud. Liiga teise maailma mees algusest lõpuni. Puhta juhuse tõttu sattusime 30 aasta eest üheskoos Vabariiklaste Koonderakonna asutajaliikmete sekka, aga puhtad juhused kaua ei kesta ning ega kestnud üle paari aasta meiegi liikmelisused. No ei olnud huvi. Suikunud mõtteaine suudab Hannes Rummu raamat üles äratada. Rumm kirjutab kauaaegse ajakirjanikuna virtuoosselt. Algaja kirjanikuna struktureerib tera kehvemini, kuid mis ikka viriseda. Jah, oleksin poliitika-eelsest Nugisest rohkem teada saada lootnud. Ja ka poliitika-järgsest. Teos keskendub teadagi ajajärgule, mille valab endasse alapealkiri.

Ma tõesti ei tea, kas Ülo Nugis on riigimees, kellest veel mõni täiesti teistsugune raamat kirjutatakse. Kunagi, miskipärast. Eeldagem, et see ongi see. Üks ja ainus. Sel juhul: olulise saab siit kätte, ebaolulist, kuigi võibolla põnevamat, näikse olevat enam kui lehekülgedele jõudis. Kas peaks raamatut koos äsja televeerule jõudnud filmiga tarvitama? Pole filmi näinud, ent ei välista, et teosed teineteist täiendavad.

Harutihti on poliitikute elulooraamatutest läbinärimine üks valu ja vaev, mille vähese vastse informatsiooni manustamise nimel ikkagi ära näha võtad. Rumm sihukest jama ei tee. Mis on kirjas, on kirjutatud hästi ja mida kirjas ei ole… seda kirjas ei ole. Raamatu lõpulõik jätab muidugi eriti mitu otsa lahti. Et äkki oli Nugise sees veel teine Nugis, palju suurem kui välimine. Ja et äkki see suurem Nugis alles ootab lahtikirjutamist. Rumm toda teab.

Igatahes äge raamat lambivabriku direktorist, kes Eesti riigi taastamise juures kõva tööd tegi, haamer käes ja püstol põues. Rikkaks see teda ei teinud. Kuulsaks küll.