Karl Martin Sinijärve raamatusoovitused: C.K. McDonnell ja Clara McKenna
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda C.K. McDonnelli blackbooks'ilikku teost "Kummalised Sõnumid" ning Clara McKenna põnevuslugu "Mõrv Morrington Hallis".
C.K. McDonnell "Kummalised Sõnumid" (Varrak 2021)
"Kummalised Sõnumid" on ajaleht, mis avaldab artikleid pealkirjadega stiilis "Neitsi Maarja hoidis ära terroristide rünnaku" või "Šveitsi pole olemas". Kõiksugu kummalist kraami, mida inimesed arvavad maailmas juhtunud olevat. Libauudiste, Rohke Debelaki ja tõejärgsuse käes karastunud inimeste jaoks pole siin miskit liiga uut ega jaburat. Asjalood nagu tänapäeval ikka. Asjalugudel õnnestub siiski käest ära minna juba esimestest lehekülgedest alates ning piisavalt palju jääb lahtiseks, nii et kogenud raamatunina haistab siit järjekordset lustakat raamatusarja kasvavat.
Mille vastu ei tohiks hea huumori sõbral küll midagi olla. "Kummaliste Sõnumite" õhkkond kangastab vaimusilma ette kunagise vaimustava telesarja "Black Books" ja selle pidevalt toriseva ja purjutava raamatukaupmehest peategelase, kes andis oma parima, et ta poest kunagi ühtegi raamatut ei ostetaks. "Kummaliste Sõnumite" peatoimetaja veeretab oma tegevuse(tuse)ga samuti ajalehe ilmumisele mitmesuguseid takistusi ette. Ja mitte ainult tema. Loomulikult sehkendavad segaste ajakirjanike, ilmsüüta ilmarahva ja avaldamiseks toodavate mõeldiste vahel ringi üleloomulikud tegelased ning mustad jõud.
Üleloomulikuga on kole kerge oma raamat ette põhja lasta, natuke üleekspluateeritud on see teema viimaste kümnendite kirjanduses ja klišeedesse kukkumine seega lihtne. Üleloomuliku loomulikuks kirjutamisega saab McDonnell siiski hakkama, tema loodud "päris" maailm on piisavalt arulage ja kentsakas, et "mittepärised" ses normaalsetena tunduda võiksivad.
Clara McKenna "Mõrv Morrington Hallis" (Eesti Raamat 2021)
Kel meeldib lasta end elegantsel põnevuslool pealt sajandi tagusele Inglismaale kanda, see kasutagu juhust. "Mõrv Morrington Hallis" sisaldab kõike, mis klassikaline britikrimi sisaldama peab – hiiglaslik jahedavõitu häärber oma veel jahedamate vaesunud aadlikest elanikega, tõuhobused, teejoomised, Epsomi derbi ja äsja teedele ilmunud jõuvankrid, pruun õlu kohalikus pubis ja veidrad vikaarid, kuningas ja Ameerika tõusikud …
Kõlab üksjagu limaselt ja triviaalselt, ent pole seda ometi mitte. Siin žanris või nišis on juba nii tihe trügimine ees, et olemasolevatest ning korduvalt läbikirjutet elementidest vähegi uudse ja huvitavana mõjuva tulemuse kokkumonteerimine lõpeb enamasti ebaõnnestumisega. Praegu, näe, lõppes õnnestumisega. Päris värskelt mõjub lugu tervikuna, aga ka tegelased ja ajastutunnetus. Ühest küljest on igati tänapäevane raamat, aga teisalt ehk peabki meie aja lugejale tolle aja asjadest nimelt nõnda kirjutama. Ja hoidma meeles, et ka toonane, ilmasõja-eelne aeg oli mitmete hoiakute muutumise ja murdumise aeg ning üha avastada, kui mitmes mõttes toonane maailm tänasest viletsam oli. Seda viimast ei saa õigupoolest unustada ühtki ajaloolist romaani lugedes, käsitlegu see siis mäherdust ajajärku iganes.
Ajaviide? Seda muidugi. Ent nood tunnid, mis kuluvad rännates meeleilmas teise aegruumi, on enamasti asjalikult kasutet. Inimene saab oma ajastu ja elustuga märksa paremini toime, kui on äsja kasvõi korraks kogenud teistsugust tegelikkust. Toda tunnet siin Morrington Halli asukad lahkesti pakuvad.
Päris mitmel korral tulevad lugedes meelde Jessica Fellowesi "Mitfordide mõrvalood" (tost sarjast ilmus äsja eesti keeli juba kolmas lugu "Skandaal"), aga Fellowes lisab vanale heale magusa krutskina veel põhinemise päriselt toimunud sündmustel ja päriselt elanud inimestel, segades tõsiasjad ja väljamõeldise peenelt üheks. Mitfordide juurde tagasipöördumist tuleb britikrimi austajale ikka ja jälle soovitada.
Toimetaja: Merit Maarits