Stina Zolotar "Taimne toidulaud. Ideid hommikusöögist magustoitudeni" (Varrak)

Olga Kaju "Kondiitrikunst Sinu köögis" (Varrak)

Üldiselt ma kokaraamatuid siia veerule veeretama ei kipu. Ega päris kaua pole ka midagi vapustavalt head ilmunud. Aga mõtlesin, et jõuluajal ju natuke võiks. Ja noppisin kaks, mille temaatikaga mul endal suurt armusuhet pole. Ei tunne ma kaasa taimesööjate toidupirtsutamisele ega ole minust suuremat asja kondiitrit. Seda vahvam näha, kuidas asjatundjad asjaarmastajat rajale viia võtavad.

Hästi võtavad. "Taimne toidulaud" on raske söömapüha järel igati tervislik teos. Pealegi tuleb rõhutada, et kuna taimsete roogade väljamõtlemine nõuab pisut suuremat pingutust kui kohe kõike kasutades kokkamine, siis on head taimekokaraamatud enamasti jupp maad intrigeerivamad. Ning soovi korral saab ju neid huvitavaid juhiseid alati mõne loomse komponendiga lihtkombel täiendada.

Muidugi võib öelda, et taim on eeskätt toidu toit ja nõnda on siingi päris jubedust tekitavaid retsepte, näiteks kaerahelbeputru inimtoiduks tunnistama ei paindu mu meel vist eales. Rohkem on siiski võluvaid kergeid roogasid, mille valmistegemine tõesti pulkadeks lahti võetud – ja raamat on mahukas. Sama raha eest saab rohkem oskusteavet. Ma juba ammu väldin kokaraamaturiiulisse uute köidete lisamist, aga siinkohal teen erandi.

Olga Kaju "Kondiitrikunst Sinu köögis" sobib ideaalselt inimestele, kes hindavad selgust, täpsust ja korrektsust. Ega kondiitrimaailmas teistmoodi saagi. Kondiitrid olid molekulaargastronoomid ju mitu sajandit enne molekulaargastronoomia moodi tulekut. Lihtsatest algtõdedest ja põhiteadmistest alustades jõutakse ikka päris keerukate imevigurite juurde.

Mina ausalt öeldes vannun sellele raamatule alla, mulle meeldib sihuke "näpuotsaga seda ja tunde järgi toda, särinal üle kuuma panni ja kamaluga miskit, mis just pähe tuli" tüüpi kokkamine. Kondiiter nõnda käituda ei saa, muidu on tulemuseks kõrbenud ahi ja toatäis tossu. Olga Kaju järgi toimides, usun, tulevad õiged asjad välja. Lugesin ja ohkasin, nähes, et croissant'i tegemine käib mulle selgelt üle jõu. Aga kuskohast saada head croissant'i? Eestis? Peab vist ikka ette võtma… Vajalikud raamatud särtsakaks toitumiseks on olemas.

Hea kodumaine kokakirjutus, makstagu kinni ja/või tehtagu järele. Maitseb hea.

Paddy Ashdown "Nein! Vastupanu Hitlerile aastail 1935-1944" (Rahva Raamat)

Kuigi raamatu esikaanelt leiab reklaamhüüatuse "Suurepärane põnevik", on "Nein!" siiski ajalooraamat. Köitvalt ja teistsugusest vaatevinklist kirjutatud ajalooraamat, aga ikkagi mitte kirjanduslik fiktsioon. Ehkki loetavuse huvides pole autor põlanud ka hariliku põneviku võttestikku siin-seal kasutada, mis on laiemat lugejaskonda silmas pidava teose puhul päris arukas lähenemine.

Ma ei taha üldsegi tõmmata mingeid karme rajajooni n-ö tõsiajaloolaslike uurimuste ja rohkemate kui erialainimesteni jõuda soovivate teoste vahele. On esimestegi seas ohtralt end akadeemilise viiteräga taha peitvat tühjust ning on teiste hulgas omajagu värsket vaadet ning päris kindlasti toda kütkestavust, mis nakatab nii mõnegi tulevase pärisajaloolase. Ja et uusi tõsiasju ilmneb samuti kogu aeg, siis ei jää arukal asjatundjalgi üle muud kui seniseid seisukohti aeg-ajalt rõõmsal meelel ümber hinnata. Oskus kohaneda ja uut pilti luua hakkab vaikselt astuma pentsiku dogmaatika asemele.

Ega ma väida, et Ashdown Hitleri ajastut kuidagi radikaalselt teist- või uutmoodi mõtestab. Aga ta toob välja hulga seni varju jäänud motiive ja tegusid ning aitab näha, kui tulutu on ühtede reeglite järgi mängides kindlameelse reeglirikkuja vastu minna. Eks sedasama sai ka Adolf Hitler Jossif Stalini abil peatselt ise tunda – põrunud kunstnik jääb kutselisele kriminaalile kakluses lõpuks alla, isegi kui kummaline andekus alguses edu on toonud.

Igatahes võib soovitada kõigile, keda seesinane lõik lähiajaloost natukenegi huvitab. Küllap ei ole see kõige esimene teos, mida taustu teadmata lugema peaks, aga taustale detailide maalimiseks kõlbab kasutada vägagi. Ja miks mitte lugedagi kui põnevikku. Mis siis, et värk juhtus kunagi päriselt. Vast enam ei juhtu.