"Lõpetamata linn. Tallinna linnaehituslikud visioonid" (EKA)

Väga chic, väga cool. Ütlemata tänapäevases võtmes (loe: keerukas lugeda) kujundatud-küljendatud. Hästi tihe ning hakkab nii silmadele kui ajudele. Mõtlemisainet jaotab heldel käel. Ei ole üldse miskine rahvaraamat. Küll aga avardab silmaringi, kui vähegi urbanistlikku kiiksu on.

Urbanistliku kiiksu all pean tegelikult silmas tegelikku huvi tegeliku linna tegeliku toimimise suhtes. Kel huvi on (noored kakud, Rootsi riistad, miks mitte), neile on tegu kohustusliku kraamiga. Ja küll juba leitakse ka asjaomased luubid, et läbi puurida imeilusatest, ent imetillukestest kaartidest ja skeemidest ning justap kalibreeritakse silmanägemine ning ajukeerd sobilikuks servast serva jooksvale tekstindamisele.

Sest sisu on ponnistust väärt. Neljandat põlve tallinlasena ahmin himukalt kõike, mida mu õpetatud sõbrad mu sünni- ja kodulinna suhtes välja nuputavad. Ning nuputavad nad palju! Mitmeski kohas tuleb ahhaa-efekt, et oi, nimelt todasi mõtlesin umbes aastal 1983, aga koolipoisina sinnapaika mõttekene jäigi, või et jajaa, sellest olen minagi kunagi kirjutanud, kuigi vast terake teise nurga alt.

Tallinn on linn, mida ei saagi lõpetada. Pole vajagi. Nood justnagu lõpetatud linnad kipuvad endid uuesti alustama ning harutihti lõpeb see lõpetamatus hajutatuse, juhuslikkuse ja slummistumisega. Mõneski mõttes on Tallinna edenemine väljapoole vanalinna müüre kõige mainitu klassikaline näide. Kuidas tagasi tiheneda ja mida meile antuga peale hakata – selle mõistmiseks on siin suurepärane lähtematerjal.

"Lähtematerjal" ei ole päris ausasti öeldud. Nood lood on täie teadmise ja asjatundmusega kirja pandud, lõpuni mõeldud, terviklikud tõdemused. Lähtumiseks ikkagi head ja vajalikud ja vältimatud. Ma ei usu, et ükski linna, planeerimist või linnaplaneerimist õppiv tulevikutudeng stuudiumi lõpetab seda teost läbimata. Respekt. Ja naasama põnev lugemine ka.

Mõne kuu eest soovitasin siinsamas põhjaliku teost Tallinna parkidest ja haljasaladest. Kahe peale kokku saab linnahuviline rämeda laksu teavet ja meeleturgutust.

Paavo Kangur "Eesti korruptsioon ehk peeglitagune maailm" (Rahva Raamat)

Pealkiri lubab rohkem kui seest leida on. Kes see ikka tahaks näha, et meil siin jube korruptiivne värk käib või käinud on juba aastakümneid. Tegelikkus vähemasti selle teose sisus toob esile, et kodumaine korruptsioon on nõrgavõitu, keskpärane, põlegi õieti teist. Ja mitmed jooned, mis päriselt kuhugi viia võiksid, on delikaatselt lõpuni joonestamata jäetud.

Korruptsiooniküsimustes on alati esimene küsimus – kellele on see kasulik? Tundub, et korruptsiooni käsitlevate uurimuste puhul on täpselt samamoodi. Kellele on siinne teos kasulik? Ma ei tea. Kellele on ta kahjulik? Eriti mitte kellelegi. Tundub, justkui oleks kahjulikkust hoolsasti või teadlikult välditud. Mis muidugi võis mõnes mõttes kasulikuks osutuda. Kuidagi, kellelegi, mikski.

Väärt arutlusaines igatepidi. Tõsisem tahtja saab siit algupunkte, millest edasi minna – õigupoolest noist algupunktidest raamat suuresti koosnebki. Suurem osa nii-öelda korruptsioonist on seotud aastakümnete taguste nosserdamistega Tallinnas, garneeringuks terake lõdva randmega vaadeldud uuema aja prahti. Ju võis üheksakümnendatel ollagi õilsaid mõtteid jätta mingite nippidega näiteks vanalinn Tallinnas omamaiste inimeste kätte ja ju ses jagamises-jagelemises keegi väheke rahakest teeniski.

Hoopis huvitavam oleks aga vaadata, kuidas ja kelle kätesse on toona erastatu tänaseks jõudnud. Mina ei aima, kas me uhkeimast linnasüdamest omab hetkel suurimat ampsu venekeelne jõmlus, hiinakeelne vanainimesestki või hea kodumaine kirik. Ju on viimaselgi väiksemate kiusamise kõrvalt jäänud mahti kinnisvarast rõõmu tunda.

Jah. Kokkuvõtlikult on nii, et kui ühest raamatust ("Lõpetamata linn…") saate vaadata, mismoodi asjad pealinnas olla võiksivad, siis teine (Eesti korruptsioon…") annab õrna aimu, mismoodi nad olnud on ja mäherduselt baasilt tänapäev tekib. Kas tunda kurbtust, rõõmu või käia rohkem valimas, jääb iga kirjaoskaja otsustada.

Paavo Kanguri teksti läbimise järel võib aga rahuliku südamega tudule minna – Eestis korruptsiooni sisuliselt pole.