Karl Martin Sinijärve raamatusoovitused: "Minu turbani saladus" ja Stephen King

Rahvusraamatu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitas sel nädalal nii tõestisündinud lool põhinevat raamatut "Minu turbani saladus" kui ka Stephen Kingi värsket õuduslugu "Instituut".
Nadia Ghulam / Agnes Rotger "Minu turbani saladus" (Rahva Raamat)
Hispaania keelest tõlkinud Maarja Paesalu
Lähimast raamatupoest enam afgaanimat asja ei leia. Unustage korraks ära need sõjaraamatud, vaadake sisse millessegi, mille on teinud jampsi seest natukenegi välja pääsenud inimene.
Minu arusaam Afganistanist on seni olnud küllaltki lühidalt kokku võetav – kolm tuhat aastat sõdu; kui vaenlast ei ole, sõditakse omavahel, sünnitakse, et tappa, rahu on sõdalaste kasvamise aeg. Küllap paljuski nõnda on ja tostap ei ole keegi kunagi päriselt tahtnud toda maad vallutada ega allutada – Afganistan on natuke nagu Venemaa. Keegi ei kakle temaga, ei tahagi rünnata, aga ise tahaks ta tülikas olla, tahaks kogu aega närida ja hammustada. On ta siis liiga hull ja liiga tühine, las ta siis olla omasoodu?
Hulk rahvaid, hulk inimesi, hulk mõtlemiseviise. Maakad tahavad kaigast anda kõigile, kes lipse ja prille kannavad. Matsikari on suur, ohjes ei hoia. Kurb ja kuri lugu. Ja mis hullem, isegi, kui pääsed laia ilma peale, siis keskkond käib kaasas ja nii mõnestki asjast hoiad ise kinni nii mis hull. Laia ilma peal ei ole samuti teab mis kerge olla ega elada.
Traagiline raamat. Tahaks abiks olla, kuid ei tea, kas see üldse võimalik on. Ei tea sedagi, kas abi üldse soovitakse. Üha sügavamale keerdub veendumus, et võtab ikka põlvkondi aega, et elementaarsed süvahoovused natukenegi kõrvuti kulgema hakkaksid. Seni tuleb erinevate kultuuripõhjadega inimesi väga delikaatselt ja tasahilju ühtekokku lasta. Muidu on ainult pauk ja pahandus.
Seda ei taha ju keegi.
Stephen King "Instituut" (Hea Lugu)
Inglise keelest tõlkinud Silver Sära
Stephen King on absoluutselt Ameerika. Jah, me võime üpriski objektiivselt mõtiskleda, et Ameerika kui selline on Euroopa kvintessents. Võib mõelda vastupidiselt, saab näha allakäiku. Tohib lennelda priiks ja uudistada sama kultuuripuu veidravõitu võrseid kaedes taevastelt kõrgustelt. Kes tahab Ameerikat ilma lendamata vaadata, see lugegu Stephen Kingi.
On küll nii, et isand King annab meile võimaluse korral jubedust, õudust, jäledust, vastikust, koledusi ja ööki. On ometi ka nõnda, et kogu rämekolehullu õõvastuse ümber kirjeldab King võib-olla et kõige paremini tavalise ameeriklase elu, ilu, tavakava, harilikkust, igapäeva, soojust, seltsimist ning mõistagi ja eriti surma. Eestlasele pole ei klounid, lõbustuspargid ega toimivad väikelinnad kunagi omased olnud. Jänkiländis on. Kingi nautimiseks tuleb tsirkuse ja leivaga teistpidi harjuda.
Seda omasem võiks olla "Instituut", mis oskab vast eestlase paranoia sujuvalt uuendale tasemele tõmmata. Meie hulgas on inimesi, kes teevad teistele paha. Meie hulgas on inimesi, kes näevad, ent ei näe. Väärakaid ja vastikuid on. Aga "Instituuti" võiks vaadata allegooriana ja tast õppust võtta. Samas on ta nii paganama tõepärane, et ei jaksa ära karta. Ei jaksagi. Lastega mängimine on teema, mis võib lömaks lüüa nii lugeja kui kirjaniku. Meister King tuleb eluga välja. Lugejad? Ma ei oleks liiga kindel.
King joonistab ühtsugust ja teistsugust Ameerikat ja võimsasti teeb seda. Lohiseme järel? Võimalus on. Õnneks on Eesti piisavalt väike selleks, et suure maailma jõledusi ei tasu järele teha. Niikuinii ma kohe näen, kui kamaraks kisub. Või näed sa. Või ta. Ja kui keegi ongi nii tuhm, et koleduse suhtes midagi ette ei võta, siis varem või hiljem näen ma seda ka. Või näed sa. Või ta. Ma nägin, kuidas vägivaldur tuvastamatu vägivalla ohvriks langes. Ränk, aga õiglane. Tuleb teada, kes teeb, kes kirjutab. Teab ka King.
King on juttude vestmise geenius, kel lõpud alati lörri lähevad. Tostap soovitangi lubada tal lugejaid üdini ja üleni hirmutada ning kirjutada igaühel tiba etem lõpp. Või juba keskpaik, või algus… Kui vähegi võimalik, ei maksa iseoma elul Stephen Kingi maailmaga ristuda lasta. Oleks keelanud küll.
Samas maailma parimaid jutulugusid kirjutavat taati soovitamata jätta ei saa. Tõmmatagu enne hinge ja hoitagu kruus vaimustavat jooki käeulatuses. Või kast.
Toimetaja: Kaspar Viilup