Mõneti on Stephen Kingi bibliograafia ja popkultuuriline mõõde nii suureks kasvanud, et seda on võimatu mõne lause, lõigu või isegi üürikese arvustusega kokku võtta. Aga kas on vajagi? King on lihtsalt žanrikirjanduse ja -kino käilakuju, kes on samaaegselt teenäitaja kui ka iseenda paroodia, tema karjäär on samavõrd tepitud nii fenomenaalsete õnnestumiste kui ka keskpäraste sähvatustega. Küll aga ei ole ta kunagi n-ö maha käinud, vaid nõrgematele teostele järgneb alati mõni tugevam. On neid, kes peavad teda grafomaaniks, kuid võimalik, et just tänu produktsiivsusele sünnivad tal aeg-ajalt ka eriti säravad pärlid.

Niiviisi ratsionaalselt hinnates tuleb tunnistada, et mullu ilmunud "Hiljem" on üks neid Stephen Kingi teoseid, mida mõne aasta pärast ei mäleta enam mitte keegi. Küll aga jääb mulje, et autor on teose nimme sellise taotlusega kirjutanud: siin pole eepilist õuduslugu ega rikkalikku tegelaste võrgustikku, Kingile ebatavapäraselt on tegu hoopis sirgjoonelise, lihtsaplaanilise ja ehk isegi naiivse krimilooga, kust jookseb punase joonena läbi kõhe ja ulmehõnguline müstika. Seega on "Hiljem" lihtsalt ilma igasuguse valehäbita meelelahutuskirjandus, parimas mõttes lugejasõbralik teos, mis jookseb ludinalt sõrmede vahelt läbi.

Küll aga tekkis lugemise käigus mõte, kuivõrd tuleks Stephen Kingi lugedes üldse mõelda filmilikkusele? Teda on lugematu arv kordi ekraniseeritud ning seetõttu on ta kohati vaat et olulisem figuur filmimaailmas kui kirjanduses ning arvatavasti teab ta seda ise samuti väga hästi. Seega võib olla täiesti võimalik, et ta kirjutab selle filmiliku potentsiaali juba eos oma teostesse sisse, "Hiljem" puhul on seda väga hästi näha. Keskmisele kassahitile kohaselt on üleliigsed nurgad maha lihvitud, tegelaskond on jäetud täpselt nii suureks, kui sündmustiku jaoks parajasti vaja on, teose põhiidee ning fookus sõnastatakse ära umbes kolmandal leheküljel ning ega seda kuidagi ülemäära laiendama ei hakata.

Nautisin küll "Hiljem" lugemist väga, kuid veel enam loodan, et mõni produtsent korjab raamatu üles ja lükkab tootmise käima, sest King on antud juhul suurema töö ette ära teinud. Leia lihtsalt mõned ägedad näitlejad ja aja raamatus näpuga järge, sest oma narratiivse loogika, meenutuste ja väga elavalt kirjeldatud keskkondadega jätabki teost kohati filmistsenaariumi mulje. Seda küll pigem ideetasandil, sest vormiliselt on tegu siiski klassikalise bestseller-tüüpi krimiromaaniga, mille eesmärk on lugeja täielikult jäägitult kaasa haarata ja sundida teda ikka ja ikka edasi lugema.

Kui mõni kogenematu noor autor otsustaks kirjutada krimiromaani, mille peaosas on poiss, kes näeb surnud inimesi, siis mõjuks see lihtsalt naeruväärselt. King seevastu mõistab väga hästi, et žanrimaailm ongi paljuski klišeede kombineerimise kunst, suurem osa ägedaid ideid on juba ammu valmis mõeldud, kui endal midagi paremat pähe ei tule, siis peabki lihtsalt juba olemasolevad klotsid pisut teistmoodi kokku panema.

Eriti humoorikalt tuleb see välja hetkel, kui peategelane adresseerib seda probleemi oma monoloogis, tõdedes, et tema kogemus surnute nägemisel ei sarnane kuidagimoodi M. Night Shyamalani filmiga "Kuues meel". Kaval torge lugejate suunas, sest ilmselt enamik neist jõudis just sel hetkel hakata mõtlema, et nüüd on King nii maha käinud, et hakkab kopeerima üht ammust ulmeklassikut...

Kes otsib kirjandusest sügavamaid väärtusi, siis jätke Stephen Kingi värske teos heaga kõrvale. Midagi intellektuaalset ega isegi liialt mõtlemapanevat selle krimiloo varjus ei toimu, "Hiljem" on igas mõttes funktsionaalne teos, mis saab oma eesmärgiga väga hästi hakkama. Meel on lahutatud, liialt mõtet ei koorma, tõsiasi on isegi see, et kolm-neli päeva pärast kaante sulgemist olen juba olulisemad detailid unustanud. Aga mis sellest? Lugemise ajal oli tore, usun, et on teistel ka.