Kristin Kuutma: rohepööre peab toimuma kogukondade häält kuulates

Foto: Kairit Leibold / ERR

Tartu Ülikooli UNESCO õppetooli hoidja Kristin Kuutma tõdes saates "Plekktrumm", et suured muutused ohustavad vaimset kultuuripärandit ja nt rohepöörde elluviimine peab toimuma kooskõlas kogukondadega, keda need muutused vahetult mõjutavad.

UNESCO on ÜRO allorganisatsioon, mis on kutsutud tegelema hariduse, teaduse ja kultuuriga. See asutati pärast II maailmasõda ja selle eesmärk on kaitsta ühiseid väärtusi ja tegeleda nendega koostöö kaudu. Liikmesriikideks on praktiliselt kõik poliitiliselt õiguslikud riigid.

"Seal tegeletakse küsimustega, mis puudutavad elu edasi kestmist sellel planeedil. Samal ajal on oluline kaitsta erinevaid väärtusi, mida eri riigid on esile toonud. Soov on hoida alles seda, mis on inimtegevuses ja inimeste omavahelises suhtluses selline väärtus, mida järgnevatele põlvedele edasi anda," selgitas ta.

Soovi kaitsta ja säilitada materiaalseid kultuuriväärtusi ajendasid sõjad. "On nähtud, et varasemate perioodide väärtusi ohustab inimeste kätetöö, mis tegeleb hävitusega, nagu sõjad – eriti II maailmasõda, mis haaras nii laiu piirkondi. Selle hävitustöö oli niivõrd ähvardav, et tunti vajadust säilitada neid väärtusi, mis on kaduvad," selgitas ta.

Vaimne pärand vajab samuti kaitset

UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvad Eestist Tallinna vanalinn ja Struve meridiaankaar. Lisaks materiaalsetele kultuuriväärtustele on alates 21. sajandi algusest püütud kaitse alla võtta ka suulist ja vaimset kultuuripärandit – mittemateriaalset kultuuripärandit.

"Võib öelda, et kogu kultuuripärand on mittemateriaalne, sest kultuuripärand kehtestub siis, kui sellele juhitakse tähelepanu ja see on kellegi jaoks oluline. Eesmärk on kehtestada kultuuripärand väärtusena ja moraalse kohustusena seda kaitsta ja hoida, rääkis Kuutma. UNESCO esindusnimekirjas on laulu- ja tantsupeo protsess, Kihnu kultuuriruum, Seto leelo ja Vana-Võromaa suitsusauna traditsioon.

Vaimse kultuuripärandi sfääris ei kehti unikaalsuse ega autentsuse kriteerium sedamoodi nagu maailmapärandi juures, rääkis ta. "Tegemist on kultuurinähtustega, mis peaks olema elav traditsioon, inimesi praegu kõnetav ja praktiseeritav kultuurinähtus. See tähendab, et selliseid kultuuri ilminguid ja kogukondlikku elulaadi on igal pool. Aga selge, et unikaalsus peab olemas riigi jaoks, kes on esitanud taotluse UNESCO-le selle kandmiseks vaimse pärandi nimistusse," ütles ta.

Üks põhjus, miks soovitakse teatud kultuurinähtusi UNESCO nimistusse kanda, on kindlasti see, et tunnetatakse ohtu nende säilimisele. "Kaduvuse kriteerium on vaieldamatult esiplaanil ja selle kaduvuse tekitaja on moderniseerumine ja muutused maailmas. Seda on tunnetatud teravalt eelkõige 20. sajandi viimasel veerandil," märkis Kuutma.

Kristin Kuutma saates "Plekktrumm". Autor/allikas: Kairit Leibold / ERR

"Eel-industriaalsed ühiskonnad on hakanud muutuma ja kultuuritraditsioonid, mida ühiskonnad võisid sajandeid hoida ja mida praktiseeriti kindlas vormis, need enam selles kaasaegses maailmas nii kindlad ei ole, nende tähendus on tahaplaanile langenud."

Samal ajal tuleb Kuutma sõnul rõhutada ka seda, et maailmapärandi konventsioonis oli üleilmses teadmises kinnistunud, et  ehitised, monumendid ja arheoloogilised objektid on väärtus, mida hoida.

"Samas on ka ühiskondi, kellel ei ole ehitisi, mis oleks sadu või tuhandeid aastaid vanad. Näiteks Jaapani kultuuris on olulisem ehituspraktika – see teadmine, kuidas neid ehitisi luua. Näiteks on templite ehitamisel praktika need iga seitsme aasta järel uuesti üles ehitada. See teadmine, kuidas ehitada, on olulisem kui see, et on midagi materiaalset, mis on läbi sajandite säilinud," selgitas ta.  

Kihnu kultuuriruum vs rohepööre

Ka eesootav rohepööre võib omada mõju meie kultuuripärandile, näiteks planeeritavate tuuleparkide kaudu. Kuutma selgitas, et UNESCO nimistusse kantud Kihnu kultuuriruum on terviklik keskkond, mis tagab selle, et kihnlaste elulaad säiliks.

"Kihnu kultuuriruum on see keskkond laiemas mõttes kui ainult konkreetsed taimed, loomad. See on kogu see ümbrus, mis on vajalik selleks, et Kihnu elulaad säiliks," selgitas Kuutma.

"See on see tagamõte, miks räägitakse kultuuriruumist ja ei ole võetud ühte konkreetset objekti, nagu mõni käsitööese, ehitis või pill. Mõeldud on saarelist tervikut, ühtset loodust, inimtegevust, elu edasikestmist, mille jaoks on vajalik, et see ümbrus drastiliselt ei muutuks."

Kuutma sõnul on oluline aspekt, et vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooniga on seatud olulisele positsioonile kogukond, seda kultuurinähtust kandev kogukond, kelle jaoks on see elukeskkond enesekuvandi kese.

Kristin Kuutma saates "Plekktrumm". Autor/allikas: Kairit Leibold / ERR

"Selle kogukonnaga peab arvestama nii taotluse esitamisel UNESCO-le kui ka edaspidistes kaitsekavades, mida sinna ehitatakse jne. Kogukond peab olema kaasatud. Sellega peaks arvestama ka Eesti riik," tõdes ta.

"Eesti riik on kultuuriministeeriumi kaudu esitanud avalduse, et Kihnu oleks kantud üleilmsesse nimistusse. Selle kaudu on võetud ka kohustus säilitada seda keskkonda, et see elulaad saaks edasi kesta. Aga sinna juurde käib ka muutumine. Sellesse plaani on teatud muutused sisse arvestatud," ütles Kuutma.  

Tuuleparkide rajamine mõjutab Kuutma sõnul kindlasti kihnlaste elulaadi.

"Kihnlaste jaoks ei ole sel probleemil ühest ega selget vastust. See tõesti mõjutab nende elulaadi. Kihnlaste jaoks on kõige olulisem, et nendega arvestatakse nendes plaanides," tõi ta välja.

"Selge see, et energiavajadus on maailmas probleem ja ka Eestis on energia produtseerimiseks uute mooduste leidmine ääretult tähtis, rohepööre puudutab meid kõiki, see on meie ühise tuleviku nimel tähtis," jätkas Kuutma.

"Aga see, kuidas seda tehakse ja kus neid uusi meetodeid kasutusele võetakse – see peab olema teostatud kogukonna häält kuulates. Minu ülesanne kogu selle UNESCO teemaga tegeledes ongi algusest peale olnud mõelda selle peale, et kuidas selle kaudu saaks kogukonna hääl kuuldavaks."

Kultuurisoovitus: "Minu kultuurisoovitus puudutab raadiot kui meediumi. Ma soovitan kuulata Klassikaraadio jutusaateid, see on minu siiras avastus, ma olen kuulanud neid pikemat aega. Üks soovitus on Tõnu Õnnepalu "Äratundmised", mis oli heliliselt ja sõnaliselt vaimustav kooslus ja eriti tahaks rõhutada suvesarja "Raamatuhoidja", mis räägib Eesti väikelinnade ja külade raamatukogudest. Soovitan kõigil kuulata."

Toimetaja: Marit Valk, Merit Maarits, intervjueeris Joonas Hellerma

Allikas: "Plekktrumm"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: