Endistel aegadel olid piirissaarlased küllalt jõukad. Uhkete hobusaanidega sõideti Võnnu kirikusse jumalateenistusele ja leidus nii mõnigi, kes karusnahkseisse kasukaisse mässitud piirissaarlasi imetles. Pärast esimese maailmasõja puhkemist jäid paremad kalapüügikohad piiri taha, 1921. aastal laastas saart tulekahju ning vana jõukas piirissaarlaste sugupõlv suri välja.

Praegu on Piirissaarel aastaringselt 30 elanikku. Raamatukogu hingekirjas on 32 lugejat. Kui raamatukoguhoidja Ülle Lindjärv paar aastat tagasi saarele kolis, ootas teda ees tühi ja vastremonditud tuba. "Saarevaht oli toimetanud kõik vanad raamatud pappkastidega hobusetalli ja siis ma hakkasin neid raamatuid sealt ära tooma ja sorteerima. 50 protsenti neist oli nõukogudeaegne propagandakirjandus, mis sai välja praagitud," tõdeb Lindjärv.

Jõudumööda on Ülle Lindjärv täitnud raamaturiiuleid eestikeelse kirjandusega, sest tema saabudes pärinesid uusimad 1970. aastatest. "Samm-samult täiendame eesti raamatu osakaalu ja agiteerime lugejaid. Kui ei ole raamatuid, ei ole lugejaid ja lugejaid ei saagi olema, kui ei ole raamatuid," ütleb ta.

Ootamatult astub uksest sisse kohaliku ajaloo uurija Pavel Umbleja. Noor mees on üles kasvanud Tartus, aga kõik suvevaheajad veetnud Piirissaarel. Praegugi toimetab ta esivanemate talus Piiri külas ning hoiab elus Peipsisaare kodulehekülge. Pavel teab täpselt, miks ja millal väikesaarel raamatukogu asutati. "See oli 1930. aastate alguses. Vanad inimesed olid mures, et noored jõid ja kaklesid ning tegid siia raamatukogu."

Piirissaarel on ainulaadne olukord, et raamatukoguga samas majas töötab saarevaht isiklikult. Raamatukoguhoidja Ülle Lindjärve abikaasa Toomas Lindjärv alustas Piirissaare saarevahina tööd 2019. aasta kevadel ja vähemasti iga päev astub sisse ka raamatukogu uksest.