"Samad sõnad, teine viis" on üles ehitatud lihtsale metafoorile majast. Pärast väikest vabastavat sissejuhatust hakkavad Teele Pärna ja Britta Solli kehastatud tegelaskujud, kelles võib ära tunda Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu liikmed, ehitama sõnades riiki ja tegudes maja.

Kuna näitlejad on täiesti moodsates kostüümides, on laval algusest peale kaks aega: august 1991 ja tänapäev. Viiteid konkreetsesse etendusruumi loovad ka näitlejate repliigid "lähen puhvetisse" või "vaata neid" (osutades publikule). Kuid etendus kulgeb kiirelt ning üsna pea on riigimaja karkass püsti ja iseseisvus taas välja kuulutatud. Pärast Mari-Liis Lille kirjutatud "Põhiseaduspoeemi" valmivad maja seinad, värv ja lõpuks sisekujunduski. Mida pilt edasi, seda rohkem tänapäeva jõutakse. 

Iga sündmuse kohta pakuvad tegelased erinevat perspektiivi ja pidevat otsingulisust, mille saab võtta kokku Teele Pärna kehastatud tegelase mõttega, et ajaloolise tõe otsmine on nagu elamine üks silm kinni: alati jääb mingi perspektiiv kättesaamatuks. Kuid lavastus aitab vaatajal kenasti laiema pildi suunas püüelda. Tihedat sisu eraldavad osadeks Marten Kuninga loodud humoorikad muusikalised vahepalad. Samuti aitab teksti kergust esile tuua näitlejate entusiasm ja mängulust.

Viimaseks pildiks lavastuse dokumentaalne taust vaikselt ununeb, sest ka kõnealused teemad jõuavad otsaga tänapäeva. Otsitakse vastust "suurtele küsimustele" vabaduse ja tõe, samuti rahvusliku identiteedi ja kuuluvuse kohta. Mis ühendab eestlasi riigis, kus vabadus on juba kätte võidetud – kas laulupeod, ühised saunaskäigud, läbielatud kriis või hoopis Ivo Linna? Kombatakse erinevate nurkade alt läbi palju teemasid, kuid lõppsõna jääb siiski üksmeelne.

Läbivalt teineteisele oponeerinud tegelased õpivad maailma läbi teineteise pilgu nägema ning sellest innustuma. Luuakse kontakt publikuga ning meenutatakse, et igas ühiskonnas on midagi endast suuremat, mille nimel pingutada. Olgu selleks siis pere, sõpruskond, mõni tööalane või muu ülesanne. Me kõik moodustame ühe üksuse, mille toimimise nimel tuleb pidevalt tööd teha.

Ühise eesmärgi nimel töötamise võimalikkust on ka Mari-Liis Lill toonud välja ühe lavastuse põhiteemana¹. Samuti leiab mõtteainet mäletamise mehhanismide kohta. Kuid kolmandaks eesmärgiks seatud küsimus selle kohta, kuidas tekib müüt enda vabaks laulmisest, jäi siinkohal vastamata.

"Samad sõnad, teine viis" on eriti väärtuslik just kriisi ajal, kus kokkutulekukohti napib ning soovitav on kodus püsida. Selles olukorras peab meeles hoidma, et olenemata piiratud võimalustest tuleb vaimu siiski üksmeelsena hoida ja meenutada, et eesmärk on kõigil ühine.

Eriti sobiks lavastus vaatamiseks näiteks põhikooli või gümnaasiumi ajalootunni raames. Kuigi tavaks on noori teatrisse viia kirjandustunni raames, on selle lavastuse tugevuseks hoopis ajalooline harimine. Üldharidusliku eesmärgi kasuks räägib ka lavastuse kava, kus on iseseisvuse taastamisega seotud sündmuste ajajoon ja täiendavad märkused. Kuid igas eas vaataja leiab lavastusest midagi, mida esmakordselt kogeda.

¹ https://www.draamateater.ee/meedia/kokkuleppimise-voimalikkusest-eesti-vabariigis/