Pärast taasiseseisvumist jõudsid Eesti tänavapilti Ameerika hiphopist ja tänavakultuurist ajendatud grafiti stiilis, suuresti ebaseaduslikud ja ebasobivaks peetud joonistused.

Nullindad tõid tänavakunsti rohkem sabloontehnikat, banksylikku suunda ning nüüd võib tänavakunstiks nimetada ka kohalike omavalitsustega kooskõlastatud suuri seinamaalinguid.

Ülevaatenäituse idee autori, 90ndatel alustanud ja tänaseni tegutseva tänavakunstnik Kristjan "Bach Babach" Bahmani sõnul on see, mida näeme tänaval jalutades, vaid tänavakunsti väike osa.

"Tahe oligi näitusega välja tuua kunstnike olemust, mida me tegelikult iga päev ei näe. On see siis skulpturaalsed asjad, installatsioonid või sketchbook'id ehk kavandiraamatud," rääkis Bahman "Aktuaalsele kaamerale".

"Võib öelda küll et tänavakunst kuulub ju tänavale, aga ma arvan et sellest tänavakunstist on saanud lahutamatu osa meie kunsti- ja kultuurivaldkonnas."

Pallase galeriis saab näha üle 75 kunstniku ja grupeeringu 25 aasta jooksul tehtud töid. Kuigi kuhugi pole kadunud ka isetekkeline, kokkuleppimata tänavakunst, ning enamik kunstnikke esineb ka näitusel pseudonüümiga, on legaalseid teoseid linnapildis aina rohkem.

Näituse kokkupanijate sõnul läheb Eesti tänavakunstil väga hästi, sest eriilmelisi kunstnikke tuleb aina juurde.

"Hästi palju on peale tulnud uusi tegijaid. Mitte niivõrd suurematest linnadest, Tallinnast Tartust, vaid saakski välja tuua kunstnikke, kes tulevad Saaremaalt, Jõhvist, Narvast Haapsalust. See nimekiri on üsna pikk, ja see on positiivne, et nad mitte ainult ei ole sealt pärit, vaid nad ka loovad nendesse paikadesse", rääkis tänavakunstifestivali RUA korraldaja Salme Kulmar.

Et tänavakunstil pole piire, on ka Pallase galeriisaali postid täis joonistatud. Pisut ruumi oma märgi jätmiseks on ka külastajatel.