Keskaegse Neitsitorni ajalugu ulatub 700 aasta taha ja loomulikult päris kõike me sellest ei mäleta. Lähiminevikus on aga üks periood, mis kindlasti paljudele nostalgiat tekitab ja just seda on hakatud siin taaselustama, vahendas AK Nädal.

Tallinna Linnamuuseumi koguhoidja Risto Paju ütles, et muuseumi üks funktsioone on ellu äratada seda, mis on olnud. "Tavaliselt tehakse seda mõnes muus ruumis või näitusesaalis. Neitsitorn on aga sellise huvitava ajalooga koht, kus tegelikult siinsamas ruumides saab justkui püüelda tagasi selle poole, mis siin on olnud," ütles Paju.

320 aastat kohvikukultuuri

Kiek in de Köki kindlustustemuuseumi giid-kuraator Tõnu Pedaru märkis, et järgmisel aastal on Tallinna kohvikukultuuri suur juubel: 320 aastat esimesest kohvikust.

"Kui rääkida Neitsitorni kohvikust, siis ta oli 1980. aastal kõige kuumem koht. Küll siin on kuldseid mälestusi kõvasti. Oluline on ta ka oma interjööri poolest, mis seda aega kuvab: ühelt poolt moderni, teisalt pseudoajaloolist ja rahvusromantilist joont. See kõik võimaldas mõnusat äraolemist ja õilistas ka seda käsitööd, mis 1970. aastate keskel hinda läks," jutustas Pedaru.

Algsetes visandites oli siia mõeldud klassikalisem kohvikumööbel, sisearhitekt Aala Buldase loodud erilahendus oli aga jõuliselt rustikaalne. Risto Paju sõnul sobib see Neitsitorni väga hästi. "Ta otsib kontakti selle ajalooga oma põletatud ja harjatud puiduga ning sellise jämeda materjaliga. Ta ongi just siia tehtud," sõnas Paju.

Tallinna merevaigutoa leidmine

Üheksakümnendatel aastatel kui kogu linn korraga kohvikuid täis läks, hakkas Neitsitorni kuulsus tuhmuma ning kui kohvik suleti, kadus ka legendaarne mööbel unustustehõlma.

Veel mõni kuu tagasi oli teada vaid ühe tooli asukoht. Hea õnne, detektiivitöö ja läbirääkimiste abil on aga õnnestunud kokku saada terve korrusetäis Buldase loomingut, mis on jõudnud ka kujutavasse kunsti. Näiteks on legendaarseid kõrge seljaga tooli motiivina kasutanud graafik Vive Tolli.

"Mulle endale tundub see naljaga pooleks nagu merevaigutoa leidmine, ehk siis see märgiline Aala Buldase mööbel oli pikka aega kadunud nagu merevaigutubagi. Venelastel oli tarvis ehitada uus tuba, aga meie saime ikkagi ehtsa autentse originaalmööbli siia tagasi ja väga suur soov on tõesti, et kohvikukultuuri juubeliaastal võiks siia peale piiranguid taas tulla operaator, kes puhub ka kohvikule selle õige elu sisse," visandas Pedaru.

Mida tunneb aga kuraatori süda, kui leitakse teenusepakkuja ja rahvas näitusesaalis sööma-jooma hakkab? Risto Paju vastas, et Buldase mööbel on suhteliselt kulumiskindel. Kindlustamaks, et legendaarne mööbel enam kunagi kaotsi ei lähe võeti üks kõrge seljatoega ja üks madala seljatoega tool kohe pärast restaureerimist arvele ja viidi hoidlasse säilitamisele.

Raske tee tornini

Neitsitorni kohvik on paljude mällu jälje jätnud. Vähem on teada aga sellest, milliseid takistusi tuli ületada, et varem kunstnike elupaigaks olnud vana kindlustorn Tiina Linna projekti järgi kohvikuks ümber ehitada ajal, mil valmisid ka olümpiarajatised.

Ehitusmaterjali ja töökäte nappuse tõttu jäi projekt mitmeks aastaks niisama seisma ja langes vandaalide ohvriks. Probleemidele juhtisid tähelepanu nii arhitekt Tiina Linna kui metallikunstnik Taivo Linna. Oma panuse andsid ka Ivo Linna ja ansambel Apelsin.

"Nad tegid oma palale "Raamid" parodiseeriva video siinsamas ehitusplatsil, kus kuhjas silikaattellised, millega seda gootikat siin üritati luua. Ehk et ka nõukogude ajal siiski püüti läbi meedia võimukandjaid pisut survestada," avab Pedaru tausta.

Näituse loomine küttis kirgi

Vastavatud väljapaneku koostamine on ühendanud ka muuseumirahvast. "Linnamuuseumi näitused on ka keskajast, millest meil kõigil isiklikud mälestused vist ikkagi puuduvad, aga 1980. aastate kohvikutest ja elust on enamikul mingisugused mälestused olemas," muigab Paju. Just seetõttu on näitus kütnud parimas mõttes kirgi ka muuseumiperes endas.

Mitmed on hakanud läbi kammima veebipoode ja väisama vanavara laatasid, et Neitsitorni kohvikuga seotut üles leida ja muuseumi tuua. Kolleegid on otsinud läbi ka oma kodused varud ja üht-teist on just nii näitusele jõudnud.

"Kohati see muuseumitöö ongi justkui asjade otsija töö. Silmad tuleb alati lahti hoida," kirjeldab Risto Paju üht osa oma argipäevast. Viimati õnnestus tal ühe kinnisvara kuulutuse juurde riputatud fotodelt tuvastada iluesemena elutoa nurka asetatud ükssarvikuga 16. sajandi tuulelipp, mis ametlikult oli kuulutatud teadmata kadunuks.

Neitsitorni vitriinides on näha sealse kohviku jaoks valmistatud logoga serviisi ja Tarbeklaasi sarja "Elle", millest serveeriti salateid. Risto Paju julgustab ka teiste legendaarsete kohvikutega seotud esemetest muuseumile teada andma.

"Olgu see Gnoom või Maiasmokk või mõni muu omaaegne lokaal — nii mööbel, valgustid, nõud kui muu inventar pakub meile huvi," toob Paju välja. Neitsitorni kohviku näitusel ripub ka näiteks Karika baari rippsilt, mille autorid on Tõnu Lauk ja Heino Müller. Tulevikus on plaanis luua Tallinna kohvikukultuuri ülevaatenäitus ning veel alles olevat haruldast kraami linna- ja ilmarahvale tutvustada.