Rohumaa märkis, et pärast seda kui EV100 läbi sai, hakkas ta ringi vaatama ja otsima seda, mida järgmiseks teha.

"Tõele au andes ei ole ma kunagi kandideerinudki ühele töökohale ja kui ilmus teade, et ajaloomuuseum otsib uut juhti, siis meenus mitu väga õnnestunud projekti, mida me nii EV90 kui ka EV100 raames tegime, kust mul olid jäänud väga head mälestused ja kogemused. Mõtlesin, et ehk on mul midagi panustada selle suurepärase organisatsiooni tegevusse."

Kuigi Rohumaa tõdes, et tal ajalooharidust pole, siis märkis ta, et tegemist on samas ka muuseumiga, mis seob endasse ka teatri- ja muusikamuuseumi ning filmimuuseumi ja nende valdkondadega on tal olnud palju kokkupuudet.

"Mis puudutab ajalugu – eestlased on nii või teisiti ajaloousku rahvas ja minu jaoks on ajaloo harrastuslik uurimine ja selles elamine väga loomulik osa, kas või teatris neid lavastusi tehes, mis baseerusid Eesti, Euroopa või maailma ajalool. Selles mõttes kontakt on olemas," kirjeldas Rohumaa.

"Aga akadeemilise tegevuse jaoks on seal üks osakond, kus on teadlased ja kelle tarkust saab selles töös kasutada. Nii et see valdkond ei ole mulle tegelikult võõras."

Eri üksused tuleb panna sünkroonsemalt tööle

Rohumaa tõdes, et olukord on muuseumivaldkonnas praegu väga keeruline, kas või sellegi tõttu, et koroonast tingituna on peaaegu otsa saanud turism ehk välisturistid, kes on Suurgildi hoonesse jätnud väga palju külastusi ja teiselt poolt on piirangud vähendanud ka kodumaist liikumist.

"See on kindlasti andnud löögi, pluss ka see, et elektrihinnad ja kõik muu on praegu tegemas muuseumide elu väga raskeks. Esimese asjana viin end põhjalikult kurssi sellega, mis seal toimub ja millised on nende plaanid," rääkis ta.

"Üht-teist ma tean, sest muuseumitöö on ka üsna pika planeerimisega tegevus. Selleks, et mõni hea näitus valmis teha, kulub aastaid. Püüan end kurssi viia sellega, mis on parasjagu käsil ja kindlasti kohtun inimestega, kes seal on. Neid on üle 70. Püüan aru saada, mis on käsil ja mida võiksime tegema hakata."

Ta ütles, et ajaloomuuseumil on ühelt poolt väga suured eelised ja teiselt poolt on ta keerulises olukorras just seetõttu, et ta ei asu ühes kohas – põhikompleks on Maarjamäel, aga filiaalidest on kaks vanalinnas, on teatri- ja muusikamuuseum, Suurgildi hoone ja ka Särevi kortermuuseum.

"Kõik need üksused tuleb panna omavahel sünkroonselt ja ühise eesmärgi nimel tööle, et publik leiaks tee kõikidesse nendesse paikadesse."

Tasakaal tõsiseltvõetavuse ja atraktiivsuse vahel

Muuseumi süda on Rohumaa sõnul ühelt poolt selle kogud ja teiselt poolt inimesed, kes kogudega midagi ette oskavad võtta – kes suudavad seda väärindada ja nii ühiskonnale välja tuua ja nõnda lugusid jutustada, et see läheb inimestele ja ühiskonnale korda.

"Muuseum on ka identiteediasutus. Eesti lugu jutustades loome ka seda Eestit taas ja jälle. See on väga vastutusrikas töö ja mulle, kes ma olen suurema osa oma elust loojutustamisega tegelenud, on sümpaatne just teaduse osakaal neis lugudes. See annab talle teatava usutavuse," selgitas ta.

Teiselt poolt peab muuseum olema ka värske ja tänapäevane.

"Ta peab rääkima tänapäevast keelt ja lisaks nendele teemadele, mis ühiskonda kõnetavad, peab ka vorm olema atraktiivne. Elamuskeskusi tekib aina rohkem, mis on just pigem kaldu sinnapoole, et nad on mängulisemad, meelelahutuslikumad," kirjeldas Rohumaa.

"See on iga mäluasutuse, näituseasutuse või elamuskeskuse otsus, kuidas ta tasakaalu hoiab, et mitte kaotada enda tõsiseltvõetavust ja teiselt poolt ka enda atraktiivsust." Rohumaa kinnitas, et ajaloomuuseum proovib leida kompromissi nende kahe vahel.

"Jah, sest vundament on väga võimas ja ma usun, et selle peale saab ehitada väga palju. Filmimuuseumi potentsiaal ning teatri- ja muusikamuuseumi potentsiaal väärib kindlasti suuremat kasutamist kui siiani," leiab ta.

"Teiselt poolt ootan põnevusega kohtumist juba kollektiiviga, et nendesse plaanidesse rohkem sisse elada. Ajaloomuuseum jääb ikka ajaloomuuseumiks ja loodame, et üha rohkem inimesi hakkab leidma sinna ka tee."